Kas Jeesusel oli kunagi kahtlusi? Tänase kirjakoha pealiskaudsel lugemisel võime järeldada, et oli. Kuid suur erinevus on ehmunud olemise (s 27) ja Jumalas kahtlemise vahel. Jumala ees aus olemine on Piibli järgi palve tuum. Jeesuse väide (s 27) on tegelikult usu kinnitamine, Ta lubab kahtlusel tekkida ainult niipalju, et see eemale heita. Meil võib olla kiusatus mõelda sõnadega psalmist “Ma olen kalju, ma olen saar”. Aga Jeesus palvetab “Mu hing on ehmunud” (s 27). Mida rohkem me oleme võiemlised tunnistama oma puudusi, seda lähemal oleme Jumalale.
Pane tähele, et Jeesus kinnitab oma usaldust Jumala plaani vastu. Nii Tema elu kui surm peavad olema jumalike eesmärkide teenistuses (s 31-33). Kui asjad tunduvad kontrolli alt väljuvat, on hea meelde tuletada, mida teame Jumalast, kas siis Piibli kaudu või oma elukogemusest. Jeesuse ülim eesmärk oli keskenduda sellele, mis kõige rohkem austaks Jumalat (s 28).
Rahvahulgad on aga segaduses, kui Jumal otseselt sekkub (s 28-30). Ühel õhtul aastaid tagasi olin väga väsinud ja palvetasin koos oma naisega köögi laua ääres. Väljas oli tormine ilm, mulle tuli tukastus peale. Siis äkki müristas otse meie maja kohal. Mul oli selge tunne, et Jumal ütleb mulle: “Ärka üles ja võta asja tõsiselt, kui minuga räägid!” Mõnikord Jumal sekkub meie ellu üsna dramaatiliselt. Muul ajal võib Ta olla tasa ja me peame kasvatama oma usaldust Ta vastu. Kuid Ta on meiega siiski kogu aeg.