Ristilöömise pimedus peab järkjärgult ülestõusmise koidiku ees taganema. Johannes kujutab seda nii, et jutustab, kuidas Maria läks vara hommikul pimedas haua juurde, aga leidis, et kivi on ära veeretatud ja haud tühi. Me oleme selle looga nii harjunud, et meil on raske taibata, kui uskumatu see on. Johannes, Markus ja Luukas näitavad kõik omal viisil, et jüngritel ei olnud kerge jõuda järeldusele, et Jeesus on surnuist üles tõusnud. Nad ei olnud midagi niisugust üldse oodanud. Vähehaaval said nad siiski oma hämmingust üle, rahunesid maha ja jõudsid järeldusele, et Jeesus elab. Kui Maria nägi tühja hauda, oli tema esimene reaktsioon minna ja leida teised, et arutada, mis oli juhtunud Jeesuse kehaga. Ta mõtles, et Jeesus oli ära viidud, ja ta tahtis ikka veel võida Tema surnukeha. Siimon ja armastatud jünger (peaaegu kindlasti Johannes) tulid asja vaatama. Mõlemad käituvad iseloomulikult, Johannes peatub ettevaatlikult sissekäigu juures, Peetrus tormab uisapäisa sisse. Kuid “võiduajamine pole alati kiiruse peale”. Peetrus nägi (kr k: vaatas hoolikalt) eemaleheidetud surilinu, kuid see ei öelnud talle midagi. See oli teine jünger, kes nägi sama asja ja uskus. Isegi talle oli see pigem lihtne usaldus kui täielik mõistmine. Mõnikord öeldakse, et nägemine on uskumine, kuid see pole alati nii. Siin on suurim seitsmest tunnustähest, mida Johannes mainib oma evangeeliumis. Tunnustähtede ülesanne on ilmutada Jumalat ja suurendada usku. Tunnustähtedel on oma koht, kuid nad ei veena alati inimesi. Siin näeb Jeesuse lähim jünger ime tõelisust, kuid peab siiski võitlema, et sellest aru saada ja jõuab alles vähehaaval täielikule ususle. Nad ei olnud veel kokku saanud elava Kristusega.