See suurepärane ülistuslaul oli osa templi teenistusest ning on olnud juba sadu aastaid osa ka anglikaani hommikupalvest. Hääled ja pillid laulavad ning hüüavad oma Looja, Päästja ja Karjase poole. Kui tunne Tema suurusest meid vallutab, on loomulik reaktsioon langeda aukartuses põlvili (s 6). Kuid sageli me ainult niisama ühineme ülistuse rutiiniga, lubades poeesial end võluda, võibolla ilma mingi erilise tundeta, ilma mingi sunnita Tema ees põlvitada, ilma et kuuleksime Tema häält, mis sekkub meie rahulollu.
Terav muutus tuleb laulu ja ülistuse tooni, kui küsitakse, kas me kuulame. Sest kui sa täna kuuled Teda sinuga rääkimas, siis mida sa ette võtad (s 7b, 8)? Need salmid pöörduvad kõrberännaku teema juurde, kus kahtlevad inimesed keeldusid kuulamast Jumalat. Milles kristlased täna kahtlevad? Kust algab usu kaotamine? Võibolla me kõik teame mõnda inimest, võibolla isegi oma perekonnas, kes järgnes Issandale, kuid siis pööras Talle selja kahtlusi tekitavate vaidluste pärast. Võibolla peame küsima, kas meie elus on midagi, mis meie südamed tasapisi kõvaks muudab.
Mooses kõrbes, kummardajad templis, 1. sajandi kristlased, ning nüüd sina ja mina – meil on see tänane päev, et kuulata, kuulda ja vastata. Ja kui me seda ei tee ja meie südamed muutuvad kõvaks, siis on oht, et meid mitte ei lasta sisse Kaananimaale, vaid taevasse.