Jeesus on veetnud kolm päeva lehtmajade pühadel ning on nüüd valmis seisma rahva ja kritiseerivate juudi liidrite ees. Ta teab, et võitlus võimu esindajatega on vältimatu ning et rahvas ei pruugi mõista teda varitsevat ohtu (s20). Jeesus võidab sabati väite öeldes, et kuigi ümberlõikamine on “töö”, viiakse see läbi sabatil juhul, kui sünnist on 8 päeva (s22,23) (3.Mo 12:3).Oli tavaks, et need, kellel lubati õpetada ja jutlustada, olid rabi poolt õpetatud nii tomima. Õpetajad viitasid alati vanematele õpetajatele ning tsiteerisid trditsioone. Neile, kes religioosset võimu omasid, võis Jeesus, puussepa poeg tähtsusetust külast, tunduda heal juhul ektsentriline ja halval juhul ohtlik. Rahvas oli õigustatult hämmastunud, kui ta tundus niivõrd läbinägelik (s15). Jeesus kasutab seda võimalust seletamaks, et ta õpetused ei ole isiklik ideede punt ega kodu-kootud teooriad, vaid see tuleb kõrgemalt autoriteedilt, Jumalalt.
Selle lõigu järgi on meil vastutus läbi katsuda õpetus, mida kuuleme. Selleks, et näha kas Jeesuse õpetus on Jumala poolt lähtuv, on meil vaja praktikasse panna see, mida ta ütleb (s17). Jeesus teab, et need, kes järgivad ta õpetust, avastavad, et see on tõesti Jumalast – kasvu jaoks on väga oluline tegevuse kaudu õppimine. Kuid oli ja on ka teisi, kes õpetavad enese pärast, võtavad au enesele ja naudivad sellega kaasaskäivat võimu. Nii on meil vaja rakendada eristamisandi ja mitte võtta kõike kuuldut evangeeliumina (Mt 7:15-20; 23:1-7; 2.Pe 2:1-3). Jeesus kandis Jumala autoriteeti, kuigi ta oli ametlikult harimata. Me ei tohiks olla pimestatud erudeeritud kõne või “karismaatiliste” isiksuste poolt, kui hindame kuuldud õpetusi, sest see võib meid Jumalast eemale viia või eemale jätta kellegi, kes on kutsutud meid teenima. Eelarvamused , mida kanname selle kohta, et me ei õpi noortelt või vähem haritutelt või teistelt, keda me ei austa, peavad teed andma Isa autoriteetse hääle kuulamisele.