Ajal mil abielude purunemised on laialt levinud ( ja seda ka kristlaste hulgas) ei ole lahutus enam pelgalt akadeemiline probleem. Loetud piibliteksti on sageli uurinud usklikud, kelle elud vastu kõiki nende lootusi, on kokku varisemas. Oma valus otsivad nad juhatust sest ei soovi et nende jumalasuhe puruneks samaaegselt paarisuhtega. Nii võivad Jeesuse sõnad tunduda vägagi karmid, pakkumata mingit kergendust, pigem suurendades inimese süü- ja läbikukkumise tunnet.
Probleem aga on hoopis selles, et taaskord püüame Jeesust ja tema õpetust kindlasse raami suruda. Kuigi teame juba evangeeliumitest, et Jeesus ei vasta küsimusele alati otse, püüame selles küsimuses ikkagi teda selleks sundida. Jeesus ka ei põikle siin vastust andes, hoopiski mitte, pigem annab ta märku, et kogu lahtuse problemaatikat tuleb vaadelda laiemal taustal.
Nii nagu praegu, käis ka siis vaidlus lahutuse põhjenduste ümbers; Jeesus aga eelistab keskenduda hoopis abielu eesmärgile. Abielus sisaldub mehe ja naise lahkumine oma lapsepõlveperekonnast selleks et luua uus stabiilne ühendus. Abielu on mõeldud nii kahe üksikisiku kui ka nende kogukonna hüvanguks. Meie aga ei suuda sageli elada Jumala standarditele vastavalt. Jumal tegi lahutuse võimalikukus möödnusena inimeste paadunud südamele ( s 8), kuigi tänases lõigus räägib Jeesus peamiselt „abielulisest truudusetusest“ kui ainsast arvestatavast lahutuse alusest (s 9).
Ometi ei tähenda läbikukkumise hirm, et peaksime hoobilt hakkama eraldatust taotlema. Just see põhjustab nii paljudele probleeme. Jumala abi on vaja nii vallalisuse kui abielu jaoks. Ja parem on, et mõistame oma täielikku sõltuvust Jumalast nüüd, enne kui hävitame ühe Jumala parima anni inimestele ning haavame paljusid selle käigus.