Elame manipuleeritavas maailmas, kus öeldakse üht selleks, et varjata teist. Tehakse tore vaatemäng, et veenda mõnesid asjade näilises tõepärasuses. Jeesuse ajal toimus parim etendus Templis. Ehitis ise oli juba vaatamisväärsus, seal toimetatav rituaal äärmiselt mõjuv ning läbiviidavad protseduurid keerulised. Aga see kõik oli ikkagi silmapete. Rohekarvuliste ohvrite süsteemi taga varjas end halastamatu ekspluateerimise süsteem. Ainult templi vääring kehtis ja vahetuskurss oli ületamatu. Ainult heakskiidetud ohvriloomi võis tuua, kuid preestrid olid seadnud oma piirangud sobivate loomade valikule. Inimesed kes olid ette võtnud rännaku templi juurde mitmekesi, et vältida röövlite küüsi sattumist kogesid röövimist otse Jumala kojas. Sest kogu seda kohta valitses grupp kurjategijaid, kes katsid oma ahnuse kinni religiooni maskiga ja panid tulu oma taskusse. Need olid inimesed, kes Jumala austamise asemel pidasid sõjanõu tema Poja vastu. Mis ime siis, et Jeesus oli nördinud taolise silmakirjalikkuse üle ja pööras kogu templi masinavärgi uppi.
Siis taolise rõhumise kõrval hakkas toimima tõeline usk – tervendades ja aidates abivajajaid. Ja siis näitasid lapsed, keda jüngrid tahtsid eemale saata, et neil on prohvetlik hääl...kui keegi tahab kuulata. Nähes, mis templis sündis, olid nemad ainsad kes hakkasid Hoosianna hüüdma ning said tunnistajaiks nii templi puhastamisele kui ka pimeda ja halvatu tervendamisele. Rahva juhid püüavad lapsi vaikima panna, kuid siis astub Jeesus nende kaitseks välja. Ka lastel on oma osa Suure nädala dramaatilistes sündmustes. Kuulake laste hääli – nemad võivad endiselt olla need, kes toovad Jumala hääle meie kogudustesse.