Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 31
Varjul Jumala juures1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Oma õiglust mööda päästa mind!
3Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!
4Sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind.
5Sa viid mu välja võrgust, mis mulle salaja on pandud, sest sina oled mu tugev kaitse.
6Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal.
7Ma vihkan neid, kes enesele peavad tühje ebajumalaid, ja loodan Issanda peale.
8Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest, et sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
9Sa ei andnud mind vaenlaste kätte, vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
10Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu!
11Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.
12Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale.
13Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist.
14Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu, ähvardusi igalt poolt; üheskoos nõu pidades mu vastu nad mõtlevad võtta mu hinge.
15Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: "Sina oled mu Jumal!"
16Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!
17Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses!
18Issand, ärgu ma jäägu häbisse, sest ma hüüan sind appi! Jäägu õelad häbisse, jäägu nad vait ning vajugu surmavalda!
19Jäägu tummaks valetajad huuled, kes jultunult räägivad õige vastu, kõrgilt ja põlgavalt!
20Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.
21Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.
22Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust!
23Mina ütlesin oma hädas: "Ma olen ära lõigatud su silma eest!" Siiski kuulsid sa mu anumiste häält, kui ma sind appi hüüdsin.
24Armastage Issandat, kõik tema vagad! Issand varjab ustavaid, aga ta tasub rohkesti kätte neile, kes ülbesti toimivad.
25Olge kindlad, ja saagu tugevaks südamed teil kõigil, kes ootate Issandat!
Enne salme 9-13 ei kuule me valukarjet, mis on selle psalmi südames. Taavet tunneb end lõksus olevat, on vaevatud ja kurb, patune, võib-olla ka haige (s 9,10), hirmu täis ja ülimalt löödud, sest temast on ära pööranud nii vaenlased kui ka sõbrad!
Kuid ta otsustab tagasi pöörduda usu juurde, kuulutades oma usku Jumala vastu (s 1,14), loetledes, mida Jumal on talle varem teinud ja kes talle olnud (s 3,4,7,8), ja andes talle tänu (s 7,19). See on ka meile tähtis, sest ainus ohver, mis Vanast Testamendist on uude üle võetud, on tänuohver (vt Hb 13:15).
Taavet aitab ennast ka oma kujutlusega. Taavet on täiesti löödud, ta kõrvus kajab laim, põlgus, ebaõiglased süüdistused. Temas keeb viha, haavumine, alandus (vs 1,17,18). Kuid ta kujutleb ennast peidetuna turvalisse varjupaika oma Issanda armastavas ligiolus (s 19,20). Laulude laul 2:4 kirjeldab seda tunnet teistmoodi: Jumal hoiab minu kohal armastuse lippu.
Taavetile on Jumal päästekalju, tugev kindlus (s 2).
Selle kommentaari autor: Joanna Ray