Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Aj 2: 1-18
Saalomon hakkab templit ehitama. Leping Tüürose kuningaga1Ja Saalomon määras seitsekümmend tuhat meest kandjaiks, kaheksakümmend tuhat meest kiviraiujaiks mäestikus ja kolm tuhat kuussada, kes neid juhatasid.
2Ja Saalomon läkitas ütlema Huuramile, Tüürose kuningale: "Tee minule sedasama, mida sa tegid mu isale Taavetile, kellele sa saatsid seedripuid, et ta sai enesele ehitada koja, kus ta elas.
3Vaata, mina tahan ehitada Issanda, oma Jumala nimele koja ja selle pühitseda temale, et tema ees suitsutada hästilõhnavaid suitsutusrohte, tuua igapäevaseid ohvrileibu ja põletusohvreid hommikul ja õhtul, hingamispäevil, noorkuupäevil ja Issanda, meie Jumala pühadel; see on Iisraelile igaveseks kohustuseks.
4Ja koda, mille ma ehitan, peab olema suur, sest meie Jumal on suurem kõigist jumalaist!
5Aga kellel jätkuks jõudu temale koda ehitada? Sest taevad ja taevaste taevad ei mahuta teda! Ja kes olen siis mina, et ma tahan temale koja ehitada, kuigi ainult suitsutuseks tema ees?
6Aga nüüd läkita mulle mees, kes oskab teha töid kullast, hõbedast, vasest ja rauast, purpurpunasest, karmiinpunasest ja sinisest lõngast, ja kes tunneb nikerdustööd, et ta töötaks Juudas ja Jeruusalemmas koos minu oskustöölistega, kes on hangitud mu isa Taaveti poolt.
7Ja saada mulle seedripuid, küpressi- ja algumipuid Liibanonist, sest ma tean, et sinu sulased oskavad raiuda Liibanoni puid. Ja vaata, minu sulased olgu koos sinu sulastega!
8Mul on tarvis hankida palju puitu, sest koda, mille ma ehitan, peab olema suur ja imetlusväärne!
9Ja vaata, raiujaile, kes puid lõikavad, annan ma kakskümmend tuhat koori nisu, su sulastele toiduks, ja kakskümmend tuhat koori otri, kakskümmend tuhat batti veini ja kakskümmend tuhat batti õli!"10Ja Huuram, Tüürose kuningas, vastas kirjaga, mille ta Saalomonile läkitas: "Sellepärast, et Issand oma rahvast armastab, on ta sinu pannud neile kuningaks."
11Ja edasi ütles Huuram: "Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes on teinud taeva ja maa, kes on andnud kuningas Taavetile targa poja, kel on tarkust ja taipu, et ehitada Issandale koda ja iseenesele kuninglik koda!
12Ja nüüd ma läkitan ühe targa ja aruka mehe, Huuram-Abi,
13kes on Daani tütreist pärit naise poeg ja kelle isa on Tüürose mees. Tema oskab teha töid kullast, hõbedast, vasest, rauast, kivist ja puust, ja purpurpunasest, sinisest, valgest linasest ja karmiinpunasest lõngast. Ta oskab igasuguseid nikerdusi ja lahendab igasuguseid ülesandeid, mis temale antakse, koos sinu tarkadega ja minu isanda, sinu isa Taaveti tarkadega.
14Saada siis nüüd oma sulastele nisu, otri, õli ja veini, nagu mu isand on lubanud.
15Meie raiume siis Liibanonist puid, nõnda palju kui sul on vaja, ja me toome need sulle parvedena merd mööda Jaafosse. Sina vii need siis üles Jeruusalemma!"16Ja Saalomon luges ära kõik Iisraelimaal olevad võõrad mehed, pärast seda lugemist, mida tema isa Taavet oli toimetanud, ja neid leiti olevat sada viiskümmend kolm tuhat kuussada.
17Ja ta tegi neist seitsekümmend tuhat kandjaiks, kaheksakümmend tuhat kiviraiujaiks mäestikus ja kolm tuhat kuussada juhatajaiks, kes panid rahva tööle.
Saalomon tundis oma templi piiratust. Mitte ükski „Jumala koda“ ei saa olla kojaks Jumalale, kes täidab terve universumi ( s 5,6), ning ometi saab iga paik maa peal olla Talle „templiks“ ( s 6). Georg Herbert on selle kaunilt sõnastanud oma poeemis „Sinu vägi ja arm, minu armastus ning usaldus; kohtumas igal pool. Päeva möödudes, iga paik, iga hetk saab pühitsetud Jumalale, kui tema armastus paneb voolama meie vastuarmastuse.“
Kas selles Saalomoni templis toimub nüüd uus jumalakummardamine? Jah ja ei. Jah kui vaatame Jumalalt saadud visiooni võimsat täitumist, parimais materjalides ning osavaimas meistritöödes ( s 3-14); visiooni, mis kooskõlas juudi traditsiooniga püüab sammu hoida Jumala iluga – lootusetu, kuid imeline võistlus. Aga ka ei – sest uus kummardamine ei ole võimalik. Templiteenistuse tuumaks on jätkuva ordinatsioonina Jumala lunastav ning ettehooldav armastus ( s 4).
Ja ka meie puhul, uue lepingu arm on see kristliku ülistuse ning kummardamise lõppematu allikas iga järgneva põlvkonna jaoks. Niisiis – mitte uus kummardamine, vaid uued kummardajad. Meie eneste lame ülistus oleks Jumala püha armastuse solvamine, kui poleks Püha Vaimu mis meie see liikudes üles äratab tardunud kujutlusvõime ning süütab kustunud südameid põlema taas kiituseleekides. Taolise äratuse pärast on palvetanud paljud. Sest ülistus on see lõhnaohver ( s 4) alati sama kuid ülespoole keereldes võtmas üha uusi vorme – alati samast allikast, jätkuvalt originaale ja uus oma väljundites.
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon