Kogu tänane tekst , räägib asjadest mis on kirjas 1Kuningate raamatu 8 ja 9. peatükis.
Tegu on templi ehitamisega, kuid Ajaraamatu kirjutajat tundub huvitavat mitte tempel kui hoone, vaid pigem sündmused mis toimusid templis. Võrreldes eelmiste peatükkide detailirohke kirjeldusega templi valmistamisel vajalikust, on tänane tekst keskendunud hoopis muule: tänule. Üks suur ettevõtmine on Jumala abiga lõpule viidud. Kuid kui Saalomon pöördub kõnega rahva poole huvitava mõttega öeldes, et Jumala soov on elada pimeduses.
Me võime võtta ühe hoone ning valgustada seda kõigi maailma valgustitega - siiski kahvatub see olematuks Jumala auhiilguse ees. Tema on ainuke ja tõeline valgus.
Johannes kinnitab seda oma evangeeliumi esimeses peatükis, öeldes et tõeline valgus mis valgustab iga inimest oli alles tulemas maailma. Maailm elas pimeduses ning Jumal soovis sinna tuua valguse. Jeesus ütles, et tema on maailma valgus.
Palju aastaid enne Jeesuse sündi kuulutas prohvet ette valguse saabumist. Js 9:1 „Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus.“
Saalomon palus, et Jumal võtaks selle valminud templi enesele igaveseks elupaigaks, et Jumala Vaim oleks seal kogetav. Ei tohi mööduda päevagi mil Jumal ei oleks templis.
Nii on ka inimese elus: 1Kr 6;19 ütleb ap Paulus: „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!“
Olgu päeval või öösel – me ei tphi jätta Jumalat oma elust kõrvale, ei tohi arvata et on hetki kus saame hakkama ilma Jumalata.
Nii hakkabki kuningas Saalomon kiitma Jumalat ning on hea tähele panna Saalomoni pöördumist – nii oma rahva, aga ka Jumala poole. Ta ütleb: „„Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes oma kätega on tõeks teinud, mida ta oma suuga on kõnelnud mu isale Taavetile…“
Kõik mida Jumal on rääkinud – see on ka teostunud! Meie inimestena võime mõnikord oma lubadustest taganeda – aga Jumal jääb ustavaks Ja Ta oli armuline võimaldades meid muuta oma eluviisi. Ja kui Ta teinekord loobub oma sõnast
- siis seda armastusest ning halastusest meie vastu. Et anda võimalus saada lepitatud Jumalaga. Nii nagu oli Jumal valmis loobuma Soodoma hävitamisest… Aabrahami palve peale. Viimselt tuli tal see ikkagi hävitada.

Mõnikord tekib kiusatus, vaadata oma tegusid ning tunda rõõmu oma saavutustest. Mõelda, et miski kaunis on meie loodu…Et meie oleme tubid. Siin aga Saalomon aga suhtub siin enesesse kui ka oma templis töötavatesse meestesse kui tavalistesse tööriistadesse, mida Jumal sai lihtsalt kasutada. On hea kui saame oma plaanidest Jumalaga rääkida – siis võtab Tema korda aidata kõik mida ette võtame.
Saalomon lõpetab kinnistusega: „ma olen sinna pannud laeka, mille sees on Issanda seadus, mille ta Iisraeli lastele andis.”( s 11).
Mistahes kaunis koda ei oma päästvat väge kui sealt puudub Issanda ligiolu, tema tahe ja seadused. Ning see mida Saalomon oli teinud, oli Jumala plaanides, sest Jumala au täitis koja.