Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Igatsus

Pühapäev, 22. Juuni 2008

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 73

Õelate saatus
1Aasafi laul.
Jumal on tõesti hea Iisraelile, nendele, kes on puhtad südamelt.

2Aga mina - minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud.
3Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku.
4Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav.
5Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi.
6Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks, vägivald katab neid nagu ülikond.
7Nende silmad on pungis lihavusest ja süda keeb üle kurjadest mõtetest.
8Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt.
9Nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa.
10Sellepärast pöördub ta rahvas nende poole ja nad rüüpavad nende sõnavalingut.
11Ja nad ütlevad: "Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?"
12Vaata, niisugused on õelad: nad elavad alati rahulikult ja koguvad jõukust.
13Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi;
14ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul.
15Kui ma oleksin mõtelnud: Ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad; vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu.
16Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev,
17kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse ja mõistsin nende otsa.
18Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks.
19Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega.
20Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda sina, Issand, ei hooli tõustes nende varjukujudest.
21Kui mu süda oli täis kibedust ja mu neerudes olid pisted,
22siis ma olin sõge ega teadnud midagi; ma olin nagu loom su ees.
23Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest.
24Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse.
25Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.
26Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.
27Sest vaata, kes sinust eemalduvad, need hukkuvad; sa hävitad kõik, kes reetlikult sinust loobuvad.
28Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.

Tuhanded aastad on möödunud, kuid küsimus tasust ja karistusest on ikka aktuaalne, niikaua kui inimene peab ainsaks seda maailma, mis talle on antud siinpoolsuses.

Laulus on pealiiniks pinge jumalakartmatu, omaenese jõule ja edukusele toetuva inimese (õela, riivatu) ja jumalakartliku, igati Jumala tahtmise järgi elada püüdva inimese vahel. Kui viimane näeb, et jumalakartmatul läheb siin maa peal hästi, võib-olla isegi paremini kui temal, tekitab see kadedust ja kahtlust, et Jumal ei hooli temast ega tema püüdlusest elada Jumala käskude järgi. Kas ehk ongi õigus nendel, kes väidavad, et ei tasu püüdagi hoida südant puhtana ja süütuna (s 13), sest Jumal nagu ei näekski jumalakartmatute jõledaid tegusid ega sõnu, kuna me ei näe, et Ta neid karistaks.
Taoline ebaõige rikkuse jaotumine ajab psalmisti meeleheitele ning paneb ta Jumalat eitama (s 13). Miks üldse peaks Jumalale meelepärase eluga vaeva nägema, kui kurjad nagunii õitsevad ja saavad kõik mifa soovivad? ( s 4 -12) . Ometi probleem jääb samaks: kas oleme rikkad ja ülbed või vaesed ja kadedad – me oleme lubanud oma südamel himustama hakata „asju“ mitte Jumalat. Ning mõlemal puhul on see patt.
Laulja muutumine toimub alles siis kui ta sunnib enda taas pühaduse teele, kui ta püüab taas siseneda Jumala pühaduse sfääri –teda kiites ja kummardades. Ülistus ja kummardumine on see, mis muudab ja uuendab meid sisemiselt; see viib meie perspektiivi kooskõlla Jumala omaga. ( s 17-20).Jumala poolt, igaviku poolt vaadatuna kaob tahtmine olla “õelate”, jumalakartmatute sarnane (s 18-20). Samas näeb ta ka ennast teises valguses (s 21, 22). Oma teod, mis sageli olid kantud koguni omakasupüüdlikkusest – ja eks ole seda ju iga tegu, mida tehakse Jumalalt või inimestelt tasu oodates –, muutuvad väärtusetuks. Maine heaolu kaotab oma sära (s 25). Kõik kaob koos meie endiga – jääb vaid Jumal ja Tema arm (s 23. 24). Kui Tema on kinni haaranud minu käest, kui Tema on mulle midagi tähendanud, on SEE mu osa igavesti.
Jeesus ütles „Õndsad on puhtad südamelt“ – mitte sellepärast et nad saavad rikkaks – vaid sellepärast et nad saavad Jumalat näha. Kas see on ka sinu igatsus?
John D Rockefellerilt, maailma rikkaimalt mehelt, küsiti kord: „ Millal saab küll, millal aitab?“ Ta vastas: ainult natuke veel…. Siis…

Laulus on mitu kuldsalmi, mis saadavad meid nii elus kui surmas (s 23, 26). Üks neist lõpetab laulu hõiskega:<b> minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi.<b/>

Selle kommentaari autor: APÜ