Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Aj 7:1-22
Issanda auhiilgus templis1Kui Saalomon oma palve oli lõpetanud, siis tuli taevast tuli ja põletas põletusohvri ja tapaohvrid, ja Issanda auhiilgus täitis koja.
2Ja preestrid ei võinud minna Issanda kotta, sest Issanda auhiilgus oli täitnud Issanda koja.
3Ja kui kõik Iisraeli lapsed nägid, kuidas tuli alla tuli ja Issanda auhiilgus oli koja kohal, siis heitsid nad silmili maha kivipõrandale, kummardasid ja tänasid Issandat, et tema on hea, et tema heldus kestab igavesti.Pühitsemispidustuste lõpp4Siis ohverdasid kuningas ja kogu rahvas Issanda ees tapaohvreid.
5Kuningas Saalomon ohverdas tapaohvriks kakskümmend kaks tuhat veist ning sada kakskümmend tuhat lammast ja kitse; nõnda pühitsesid nad, kuningas ja kogu rahvas, Jumala koja.
6Ja preestrid seisid oma ameteis, nõndasamuti leviidid Issanda mänguriistadega, mis kuningas Taavet oli teinud, et Issandat tänada tema igavesti kestva helduse eest, iga kord kui tema, Taavet, tahtis nende abiga kiitust avaldada; nendega vastamisi puhusid preestrid pasunaid ja kogu Iisrael seisis püsti.
7Ja Saalomon pühitses Issanda koja ees oleva õue keskpaiga, sest ta ohverdas seal põletusohvreid ja tänuohvrite rasvu, kuna vaskaltar, mille Saalomon oli teinud, ei suutnud mahutada põletusohvreid, roaohvreid ja rasvu.8Saalomon pidas sel ajal püha seitse päeva ja koos temaga kogu Iisrael; see oli väga suur kogudus Hamati teelahkmest kuni Egiptuseojani.
9Kaheksandal päeval pidasid nad lõpetuspüha, sest nad pidasid altari pühitsemist seitse päeva ja püha seitse päeva.
10Aga seitsmenda kuu kahekümne kolmandal päeval saatis ta rahva nende telkidesse; rahvas oli rõõmus ja heas meeleolus selle hea pärast, mida Issand oli teinud Taavetile, Saalomonile ja oma Iisraeli rahvale.Issand ilmutab ennast Saalomonile teist korda11Kui Saalomon oli valmis saanud Issanda koja ja kuningakoja, ja kui kõik, mida Saalomon oli tahtnud teha Issanda kojas ja oma kojas, oli korda läinud,
12siis ilmutas Issand ennast öösel Saalomonile ja ütles temale: "Ma olen kuulnud su palvet ja olen valinud selle paiga enesele ohvrikojaks.
13Vaata, kui ma sulen taeva, nõnda et vihma ei saja, ja vaata, kui ma käsin rohutirtse maa paljaks süüa, või kui ma läkitan oma rahva kallale katku,
14ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.
15Nüüd on mu silmad lahti ja mu kõrvad panevad tähele palvetamist selles paigas.
16Nüüd olen ma valinud ja pühitsenud selle koja, et minu nimi oleks seal igavesti. Mu silmad ja mu süda on seal iga päev.
17Ja kui sina käid mu palge ees, nõnda nagu käis su isa Taavet, ja teed kõike, mida ma sind käsin, ja pead mu määrusi ja seadlusi,
18siis ma kinnitan su kuningriigi aujärje, nõnda nagu ma tegin lepingu su isa Taavetiga, öeldes: Sul ei puudu mees, kes valitseb Iisraeli üle!
19Aga kui te taganete ja hülgate mu seadlused ja mu käsud, mis ma teile olen andnud, ja lähete ning teenite teisi jumalaid ja kummardate neid,
20siis ajan ma seesugused välja oma maalt, mille ma neile olen andnud, ja koja, mille ma olen pühitsenud oma nimele, heidan ma ära oma palge eest ning teen selle kõnekäänuks ja pilkesõnaks kõigi rahvaste keskel.
Rõõm on Jumala ligiolu tunnetuse ülevoolamine meie eludes ( s 10). ”Rõõmu vastand pole mitte kurbus. See on uskmatus.” on öelnud metodisti jutlustaja Leslie Weatherhead. Ja seepärast iga asi mis suurendab meie jaoks Jumala ligioleku tunnetust on hindamatu väärtusega. Tõotus ”Minu silmad, .... minu nimi.... minu süda on alati seal” peaks meile just selles suureks abiks olema (s 16). ” Minu silmad” meenutavad meile Saalomoni palvet, et kogu templis toimuv võiks olla avatud ja Jumala pilgu jälgimise all ”ööl ja päeval”( 6:20), läbinisti siiras ningläbinähtavas atmosfääris. Tempel peab olema koht kus ei ole häbi: ei mingeid salakambreid mis peidaksid keelatud võluesemeid, ei kaananlaste deemonolikke atribuute, mis on salaja sisse smugeldatud; ei mingit kahepalgelisust koguduse keskel; ei preestreid kes väidavad end ”armastavat” liturgiat ja rituaale samas kummastki sõna uskumata.. Kord hiljem kirjeldab Jeesus oma järgijad kui neid, kes armastavad valgust, kes instinktiivselt tõmbuvad valguse suunas; inimesi kes rõõmuga avavad oma elu iga millimeetri Jumala karmile läbikatsumisele.
Teised võivad seda Jumala jälgivat pilku vihata ning jälestada, kogedes seda kui nende eraellu tungivat jälitamiskaamerat - ometi usklikud juubledavad selle õnnistuses.
” Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!” ( 4Ms 6; 25-26).
Templiteenistuses toimiv preester koges Jumala ligiolu kui kõikevaldavat ”auhiilguse” tunnetust ( s 1-3); mitte hirmutavat, vaid üle ujutatud ” armastusest ning heldusest” (s3,6), ning põhjustades erakordseid austusavaldusi inimeste poolt. ( s 4-10).
Ohvri hinnalisus viitab ülistuse kvaliteedile.
Kuna meiegi igatseme et me pühapäevad oleksid Jumala ligiolu ja auhiilguse kogemise hetked, me palvetame ” Tule, Püha Vaim...”. Me kohtame oma Jumalat ka loodus- sest ”kogu maa on täis tema au” (Js 6;3). Selle üle mõtiskledes kirjutas Gerald Manley Hopkins: ” kõik meie ümber on laetud armastusest, laetud Jumalast ning kui mõistame kuidas neid puudutada - pilluvad nad sädemeid, sütitavad tulesid, tilguvad ja voolavad , helisevad ning aina kuulutavad Temast. Kui em ainult vaataksime, kuulaksime ning tunnetaksime ülistava ning kummardava südamega.
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon