Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Aj 13:1-14:1
Juuda kuningas Abija1Kuningas Jerobeami kaheksateistkümnendal aastal sai Abija Juuda kuningaks.
2Ta valitses Jeruusalemmas kolm aastat; ta ema nimi oli Miikaja, Uurieli tütar Gibeast. Aga Abija ja Jerobeami vahel oli sõda.
3Ja Abija alustas sõda sangarite väega, neljasaja tuhande valitud mehega, aga Jerobeam rivistas tapluseks tema vastu kaheksasada tuhat valitud meest, sõjakangelast.
4Ja Abija tõusis Semaraimi mäele, mis on Efraimi mäestikus, ja ütles: "Kuulge mind, Jerobeam ja kogu Iisrael!
5Kas te ei tea, et Issand, Iisraeli Jumal, on andnud Taavetile ja tema poegadele valitsuse Iisraeli üle igaveseks ajaks nagu soolaosaduse?
6Aga Jerobeam, Nebati poeg, Taaveti poja Saalomoni sulane, on tõusnud ja oma isandale vastu hakanud.
7Tema juurde kogunes tühiseid, kõlvatuid mehi, ja need olid üle Rehabeamist, Saalomoni pojast, kuna Rehabeam oli noor ja arglik ega suutnud ennast nende vastu maksma panna.
8Ja nüüd mõtlete teie endid maksma panna Issanda kuningriigi vastu, mis on Taaveti poegade käes, sellepärast et teid on suur hulk ja teie poolt on kuldvasikad, mis Jerobeam on teinud teile jumalaiks!
9Kas te pole mitte ära ajanud Issanda preestreid, Aaroni poegi, ja leviite, ja endile ise preestreid teinud nagu teiste maade rahvad? Igaüks, kes tuli härjavärsi ja seitsme jääraga oma kätt täitma, sai preestriks neile, kes pole jumalad.
10Aga meie Jumal on Issand ja meie ei ole teda maha jätnud! Aaroni pojad teenivad preestritena Issandat ja leviidid on ametis.
11Nad ohverdavad Issandale igal hommikul ja õhtul põletusohvreid ja healõhnalisi suitsutusrohte; nad seavad leivad puhta laua peale ja süütavad igal õhtul kuldlambijala lambid põlema. Sest me täidame Issanda, meie Jumala antud kohustusi, teie olete aga tema maha jätnud!
12Ja vaata, koos meiega, kõige ees on Jumal ja tema preestrid ja märgupasunad, mis teie vastu hüüavad. Iisraeli lapsed, ärge võidelge Issanda, oma vanemate Jumala vastu, sest see teil ei õnnestu!"13Aga Jerobeam oli lasknud varitsejad ringi minna, et need läheksid neile tagant kallale; nad ise olid juudalaste ees, kuna varitsejad olid nende taga.
14Kui juudalased pöördusid, vaata, siis oli neil võitlus eest ja tagant. Nad kisendasid Issanda poole ja preestrid puhusid pasunaid.
15Ja Juuda mehed tõstsid sõjakisa. Ja sündis, et kui Juuda mehed sõjakisa tõstsid, siis lõi Jumal Jerobeami ja kogu Iisraeli maha Abija ja Juuda ees.
16Ja Iisraeli lapsed põgenesid Juuda eest, aga Jumal andis nad tema kätte.
17Abija ja ta rahvas lõid neid suuresti ja Iisraelist langes mahalööduina viissada tuhat valitud meest.
18Nõnda alandati seekord Iisraeli lapsed; juudalased aga panid endid maksma, sest nad toetusid Issandale, oma vanemate Jumalale.
19Ja Abija ajas Jerobeami taga ning vallutas temalt linnad: Peeteli ja selle tütarlinnad, Jesana ja selle tütarlinnad, Efroni ja selle tütarlinnad.
20Jerobeam aga ei saanud Abija päevil enam jõudu koguda, sest Issand lõi teda, nõnda et ta suri.
Kroonik demonstreerib oma ideoloogiat läbi kogu Abija loo. Hulk sõdureid võitlemas, konflikt Jerobeami vääritute lurjuste ja Issanda kuningriigi vahel (s 8), preestrid ja leviidid oma kohustusi läbi viimas piinliku täpsusega, sest need olid Iisrali igikestvad kombed (2:4), võitlus, mida kirjeldati stiliseeritud viisil üllatava tulemusega, territoriaalne ekspansioon (s 19) ja suur perekond.
1Kn 15:3 ei näidata Abijat oma isast paremana. Kas siin on musta valgeks pesemine? Meenuta erinevaid elulugusid, mida oled lugenud ühe ja sama inimese kohta. Tuleta meelde, et kroonik ei kirjutanud modernsete (ega postmodernsete) kaanonite kohaselt. Ta kirjutab preestrisajalugu, tuues välja käitmumise, mida Jumal nõuab. Tema kaks teemat Taaveti dünastiast ja Jeruusalemma templist saavad täisväljenduse. Juuda sõdurid, kes toetusid Issandale, oma isade Jumalale (s 12, vrd 14:11; 16:7,8) ja Issadna juhtimisele lõid Jerobeami (s 15,20).
Sa võib-olla tead muid lugusid hämmastavatest sõjalistest võitudest (või kaotusest pääsemistest), või lugusid inimestest, kes jätkavad regulaarset jumalateenistust (kirikus või sünagoogis) totaalses segaduses ja langevate pommide keskel. Kroonik teadis hästi, et mõned ühendused on edukad ja mõned kukuvad läbi, edu ei ole alati julgete oma ega õiglased saa alati vabadust. Mõnikord saame peavalu, kui püüame taibata ajaloo mõtet. Niisiis, kuidas peaksime käituma üldiselt, päev päeva järel, olenemata, kas meil on poliitilist võimu või mitte? Kuidas saab meie visioon Jumalast eesotsas, Jumalast kui ülivalitsejast aidata kaasa sihilindlale, usku täis tegevusele?