Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 20:1-16
Paulus matkab Kreekasse1Kui nüüd lärm oli vaibunud, kutsus Paulus jüngrid enese juurde, ja neid julgustades jättis nad jumalaga ning asus teele Makedooniasse.
2Ta käis läbi sealsed maakohad ja rääkis kogudustele palju julgustussõnu. Siis ta tuli Kreekamaale
3ja veetis seal kolm kuud. Kuna juudid alustasid ta vastu salasepitsust, sellal kui tema valmistus minema meritsi Süüriasse, siis ta võttis nõuks tagasi pöörduda Makedoonia kaudu.
4Teda saatsid beroialane Soopatros, Pürrose poeg, tessalooniklased Aristarhos ja Sekundus, derbelane Gaius ning Timoteos ja aasialased Tühhikos ja Trofimos.
5Nemad läksid ette ja ootasid meid Troases.
6Meie aga purjetasime pärast hapnemata leibade päevi Filippist ära ja jõudsime viiendal päeval nende juurde Troasesse, kus me viibisime seitse päeva.7Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba murdma, arutles ja väitles Paulus nendega, ja et ta tahtis järgmisel päeval lahkuda, pikendas ta kõnet keskööni.
8Ülemises toas, kuhu me olime kogunenud, põles hulk lampe.
9Aga üks noormees, Eutühhos nimi, istus aknalaual, ja kui Paulus pikalt arutles, jäi ta raskelt magama. Magades kukkus ta kolmandalt korruselt alla ning tõsteti üles surnuna.
10Aga Paulus läks alla ja heitis ennast tema peale, haaras ta ümbert kinni ja ütles: "Ärge käratsege, tal on ju hing sees!"
11Siis ta läks jälle üles ja murdis leiba ja sõi ning kõneles kaua, kuni koiduni. Siis asus Paulus teele,
12aga poiss viidi ära elusana ja oldi suuresti lohutatud.Teekond Mileetosesse13Meie aga läksime varem laeva ja purjetasime Assosesse, kus me pidime Pauluse pardale võtma, sest nõnda oli ta käskinud, kuna ta ise tahtis sinna tulla jalgsi.
14Kui ta nüüd meiega Assoses kokku sai, võtsime ta pardale ja tulime Mitüleenesse.
15Sealt me purjetasime järgmisel päeval edasi ja jõudsime Kiose saarega kohakuti, teisel päeval aga sõitsime Samose saareni ja sellele järgneval päeval saabusime Mileetosesse.
16Sest Paulus oli otsustanud Efesosest mööda purjetada, et tal ei tuleks Aasias aega raisata; ta ju kiirustas, et võimaluse korral nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.
Pauluse süda oli täis igatsust minna Jeruusalemma ning sealt edasi Rooma – aga see ei olnud turisti tuju ning isegi mitte avastaja rännakulust mis teda edasi ajas. Mõlemad suurlinnad olid tema jaoks otsustava tähendusega Jumala tahte täitmisel ning Tema plaani antud etapi teostamisel kõikide rahvaste heaks. Ometi, enne kui ta nende suurte, oluliste ning strateegiliste eesmärkide täideviimisele asub, hoolitseb ta esmalt juba pöördunute ning vastrajatud koguduste heaolu eest. Lisaks saadavad teda sellel reisil väismatult kättemaksuhimuliste juutide jõugud, keda ta pidevalt peab eemal tõrjuma ( s3).
Pauluse püüdluste südames on soov julgustada. Just seda sõna on siin mainitud kolmel korral ( s 1,2 ja 12 – kus seda mõnikord tõlgitakse ka ”lohutamiseks”). Tähelepanuväärne on ka see, et julgustamise teema domineerib ka 1 Tessaloonika kirjas, mida peetakse Pauluse üheks kõige varasemaks kirjaks. Julgustus ei ole mingi sentimentaalne ja pehme mokkamööda kõnelemine. Pigem on see kristalste südametesse ja mõtlemisse terasetugevuse sisendamine. Õige julgustus on rajatud evangeeliumi sõnumi reaalsusele – Jeesuse elule, õpetusele, imedele, surmale ja ülestõusmisele – ning koos sellega ka elava kristluse nõuetele.
Ja seepärast Paulus, öeldes lahkumissõnu, kutsub samas inimesi üles leidma kinnitust oma usule, tuletab neile meelde Jumala armastuse pühendumist Kristuses, ning suunab nende tähelepanu oma kutsumises lõpuni vastupidamisele; ühtlasi jagades nendega kõiki suuri imeasju mida Jumal teeb juhtides evangeeliumisõnumit edasi, Rooma impeeriumi suunas.
Paulus teab, et nii tema kohalolek kui ka Püha Vaimu väeavalduste ilmnemine tema läbi lisavad julgustust kõikidele. Ta teadis et iga kristlane vajab abi oma usu igapäevasel ellurakendamisel ning tegi omalt poolt kõik et seda ka pakkuda.
Selle kommentaari autor: David Spriggs