Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 20:17-38
Pauluse jumalagajätukõne Efesoses17Mileetosest saatis Paulus sõna Efesosse ja kutsus kogudusevanemad enese juurde.
18Kui need tema juurde jõudsid, ütles Paulus neile: "Te teate, kuidas alates esimesest päevast, mil ma Aasiasse tulin, ma kogu selle aja teie juures olen käitunud,
19teenides Issandat kõige alandlikkusega ja pisaratega ja katsumustega, mis mind tabasid juutide salasepitsuste tõttu,
20kuidas ma ei ole teie eest pidanud salajas midagi teile tarvilikku, vaid olen seda kuulutanud ja teid õpetanud avalikult ja kodasid mööda.
21Ma tunnistasin nii juutidele kui kreeklastele pöördumist Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse.
22Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma, teadmata, mis mulle seal võib juhtuda
23peale selle, mida Püha Vaim mulle igas linnas tunnistab, et mind ootavad ahelad ja viletsused.
24Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi.25Ja nüüd, vaata, ma tean, et mitte keegi teist, kelle keskel käies ma olen kuulutanud Jumala riigist, ei saa enam kunagi näha minu palet.
26Seepärast ma tunnistan teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest!
27Sest ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud Jumala kogu tahtmist.
28Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi.
29Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa,
30ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde, et vedada jüngreid eneste järele.
31Seepärast valvake ja pidage meeles, et ma kolm aastat, ööd ja päevad, ei ole lakanud pisarsilmil igaühte manitsemast.
32Ja nüüd annan ma teid Jumala ja tema armusõna hooleks; temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas.
33Kellegi hõbedat ega kulda ega riideid ei ole ma himustanud.
34Te teate ise, et nende kätega olen ma teeninud endale ja oma kaaslastele seda, mis tarvilik.
35Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes tuleb hoolt kanda nõrkade eest, pidades meeles Issanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: "Õndsam on anda kui võtta!""36Ja kui ta seda oli öelnud, laskus ta põlvili ja palvetas koos nende kõikidega.
Tänases tekstis on peidus mitmeid tõsiseid väljakutseid; kommentaaris jõuame vaadata neist vaid kahte.
Kõigepealt väidab Paulus, et on kogu Jumala plaani/ tahet jaganud Efesose kogudusega ning seda ilma neilt mingit tasu ootamata, ometi talle enesele kõrge hinnaga. Avalikult ja omavahel, juutidele ja kreekalstele, kirglikult ja veendes – on ta avanud evangeeliumi tõdesid; nii seda kuidas leida usk ( s 21) kui ka kuidas usus elada/ edeneda ( s 26). Ta on oma ülalpidamiskulude katteks ise töötanud ning on ka ise nutnud nii kaaskristlaste tõttu kui nende pärast. Kõike seda aga pole ta teinud nende soosingu võitmiseks, vaid sellepärast, et on oma jumalasulase kutsesse suhtunud äärmise tõsidusega.
Kui on meie kord ütelda hüvastijätusõnu – näiteks siis kui meie lapsed lahkuvad kodust, või kui ise kolime uude naabrusesse, jättes vanad sõbrad maha – kuivõrra saame öelda Pauluse kombel, et oleme jaganud mahajääjatega evangeeliumi?
Teiseks tõstab Paulus esile kristlaste osaduse reaalsust. Salmid 36 ja 37 on sügavalt isiklikud ja täis kurbust seetõttu, et peegeldavad kristlaste osaduse tegelikku tugevust. See osadus võib olla sama sügav, hooliv ja armastav nagu on laste armastus sureva vanema vastu. Aga kui paljud meie osaduskondades tähendavad meile sedavõrd palju? Kui paljudele tähendame ise samavõrra? Arvan, et Pauluse ja tema kaaslaste vahelise osaduse sügavus tulenes kolmest faktorist: võitlustest, mida nad jagasid, rõõmudest mida koos kogesid ja tähistasid, ja Jeesusest kes oli nende elu reaalsus ning Issand üle kõige. Et need tegurid tähenduslikuks osaduseks muutuksid, tuli neil üksteisega elada ausalt ning täiesti avatult
Selle kommentaari autor: David Spriggs