Loe läbi alltoodud kirjakoht: Apostlite teod 27:1-13
Pauluse teekond Rooma1Kui oli otsustatud, et me purjetame Itaaliasse, anti Paulus ja mõned teised vangid üle keiserliku väesalga pealikule nimega Julius.
2Me astusime siis Adramüttioni laevale, mis pidi purjetama Aasia sadamate kaudu, ja läksime merele. Meiega oli ka makedoonlane Aristarhos Tessaloonikast.
3Ja teisel päeval me randusime Siidonis. Julius kohtles Paulust lahkesti ning andis talle loa minna oma sõprade juurde, et need saaksid tema eest hoolitseda.4Ja kui me sealt olime läinud merele, purjetasime Küprose alt mööda, sest tuuled olid vastu.
5Ja purjetades üle avamere, mis on Kiliikia ja Pamfüülia kohal, me saabusime Lüükia Mürrasse.
6Ja kui pealik leidis sealt Aleksandria laeva, mis purjetas Itaaliasse, pani ta meid selle pardale.
7Aga kui me mitmeid päevi olime vähehaaval edasi purjetanud ja vaevaga saanud Knidose kohale, sest tuul ei lasknud meid lähemale, siis me purjetasime Kreeta varju Salmoone kohal,
8loovisime vaevaga sealt mööda ning saabusime paika, mida hüütakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal on Lasaia linn.9Et aga üsna palju aega oli kulunud ja laevasõit läks juba kardetavaks, kuna ka lepituspäev oli möödas, manitses Paulus neid:
10"Mehed, ma näen, et edasipurjetamine muutub ohtlikuks ja võib suurt kahju tuua mitte ainult lastile ja laevale, vaid ka meie elule."
11Aga pealik võttis kapteni ja tüürimehe nõu enam kuulda kui seda, mida Paulus ütles.
12Ja et sadam oli talvitamiseks sobimatu, siis võttis enamik nõuks minna sealt merele ja kui võimalik, jõuda talvitama Foiniksisse, sellesse Kreeta sadamasse, mis on lahti edelasse ja loodesse.13Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki Kreeta rannikut.
Algab Pauluse merereis Rooma. Sel ajal puudusid regulaarsed laevaliinid, pealegi reisijateveoks, seetõttu liiguti kaubalaevadel. Mõnikord oli vaja ümber istuda nagu praeguselgi juhul. Meie-vormi kasutamine selles peatükis näitab, et Apostlite tegude raamatu kirjutaja Luukas reisis koos Paulusega. Samuti oli nendega tessalooniklane Aristarhos, kes oli Paulusega juba Efesose päevil (vt Ap 19:29; 20:4). Paulus koos mõne teise vangiga anti pealik Juliuse hoolde, kes pidi kandma vastutust, et vangid jõuaksid tervetena Rooma. Sündmustest ette rutates on huvitav märkida, et autoriteet selles reisigrupis läks vähehaaval Juliuselt üle Paulusele. See näitab, kui vajalik on keerulistes olukordades inimene, kes tunneb ja usaldab Jumalat.
Paastuaeg, mida siin oli nimetatud, oli seotud juutide usupüha, lepituspäevaga. See oli juudi kalendri järgi seitsmenda kuu kümnes päev, vastates meie oktoobri alguspäevadele. Sel ajal oli Vahemeri väga tormine ja laevasõit osutus tolleaegsetele laevadele ohtlikuks. Paulusel oli kindlasti meresõidu kogemusi, oli ta ju elus kolm korda üle elanud laevahuku, nagu ta ise ütleb 2Kr 11:25. Siin aga näib, et tal on otseselt prohvetlik nägemus ees ootavatest ohtudest. Pealik Julius, olles Rooma võimu esindaja, pidi otsustama edasisõidu asja. Ta otsustas usaldada enam laevameeskonda kui Pauluse sisetunnet. Loomulikult pidi Pauluski laevale minema, tal ei jäänud muud kui usaldada oma tulevik Jumala hooleks, nii nagu ta seda varemgi oli teinud.
Selle kommentaari autor: APÜ