Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 27:14-26
Torm ja laevahukk14Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.
15Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada.
16Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks, suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga.
17Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale, heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima.18Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad järgmisel päeval osa lasti üle parda.
19Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva varustuse.
20Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda.21Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: "Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju.
22Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.
23Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin,
24ning ütles: "Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad."
25Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud.
26Aga me peame jõudma mingile saarele."
Milline kergendus võis see Paulusele olla, kui ta viimaks sai astuda laevale, mis pidi ta Rooma viima! Huvitav, kas ka tema koges sarnast füüsilist ning emotsianaalset kurnatust, magu paljud kaasaegsed misjonärid, kes viimaks astuvad oma esmakordse lähetuse poole viiva lennuki pardale? Kui suur aga oli Jumal arm, et Paulus ei pidanud selles üksi olema. Tänane lõik on üks ”meie” osadest Apostlite tegude raamatus, ja see tähendab et seal olid ka Luukas, Aristarhos, ning koos Paulusega pidid ka nemad läbi minema tormist ning laevahuku katsumustest. Luukas oli laeva arst nign Aristarhos oli Pauluse teener. ( vt Kl 4:10).
Oli suurepärane, et Jumal kinkis Paulusele sõbrad ka Siidonis, ilmselt olid need kohalikud uskalikud, kes teenisid teda tema vajadustes. See kõik aga ei oleks saanud sündida, ilma Rooma väepealiku Juliuse lahkuseta Pauluse vastu. Julius oli see, kes ka hiljem sekkus otsustavalt Pauluse elu päästmiseks. Näeme, kuidas läbi terve Apostlite tegude raamatu saab Paulusele osaks paljude peaaegu märkamatuks jäävate sõprade – nii uskujate kui mitteuskujate teenimine ( 23:22, 24:23, 28:2,7,24,25).
Viimaks tuleb talle julgustus ka taevaselt saadikult, kes tormis tema kõrval seisab ning ütleb ” Ära karda Paulus…” ( 23-24) – võime peaaegu ette kujutada ingli käsivart Pauluse õlal. Vähemalt neljal korral Apostlite tegude raamatus kogev Paulus taolist taevalikku julgustust – ning enamasti suurte katsumuste ajal ( 16:9, 18:9, 23:11, 27:23)
Üks põhjus, miks Pühakiri innustab meid pakkuma taolist julgustust ning külalislahkust on see, et enese teadmata võime vastu võtta ingleid. Aga ka teades ja tundes inimest – võime saada talle ”ingliks” tema teenimise keerulistel aegadel.
Selle kommentaari autor: Ross Pilkinton