Loe läbi alltoodud kirjakoht: Fl 4:1-9
Kristuses hinnatakse väärtused ümber1Niisiis, mu armsad ja igatsetud vennad, minu rõõm ja aupärg, püsige nõnda Issandas, armsad!Kristlase rõõmsast elust2Euodiat ma keelitan ja Süntühhet ma keelitan mõtlema ühtmoodi Issandas.
3Jah, ma palun ka sind, aus teekaaslane, võta oma hoolde need naised, kes on võidelnud evangeeliumi eest koos minu, Kleemensi ja mu teiste kaastöölistega, kelle nimed on eluraamatus.4Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad!
5Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal!
6Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.
7Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.8Viimaks veel, vennad, mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!
9Mida te olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke, ning rahu Jumal on siis teiega.
Nüüd tuuakse meid maa peale. Eelnev palve vaidluste asemel alandlikuks jääda , oli suunatud peamiselt kahele naisele: Euodiale ja Süntühhele. Nende juhtide jätkuv rivaalitsemine paneb Pauluse südame valutama ( naised kandsid Makedoonia koguduste ülesehitamisel olulist rolli - nii nagu toimis jagatud juhtimine ka tolleaegses ühiskonnas). Nende innukuses evangeeliumi kuulutamisel, raskes töös ja igavikulises saatuses ei kahtle keegi. Hädaoht aga tuleneb võimetusest ” pidada üksteist alanduses ülemaks kui iseennast” (2:4). Samamoodi kui Paulus, tunneme ka meie valu olles samasuguste pingete tunnistajaiks oma kogudustes, ja samamoodi kui Paulus – tuleb ka meil neisse olukordadesse sekkuda.
Pilt, mille meie ette maalivad salmid 4-9 kirjeldab ”ilusat elu”; sellist mida Kristus ootab meist esile tulevat lisaks evangeeliumi kuulutamisele ning teiste teenimisele. Kui enamikel inimestel rõõm tuleb ja läheb sõltuvalt olukordadest, siis usklike juures sõltub rõõmu olemasolu Jumala ligi olemisest ning sellisena meie sügav olemuslik rõõm ei muutu, ei kao.
Jah, pindmisel, tundetasandil kogevad ka usklikud kõikumisi aga sisemine rõõm jääb püsima neist kõikumistest hoolimata. Rõõmust immitseb meie ellu leebus ( s 5) – mis oma olemuselt on tegelikult halastus, heldus kõndida see ekstra teepikkus teise kõrval. ”Issand on lähedal” meenutab meile Issanda enese hämmastavat suuremeelsust ning see lähedal olemine julgustab meid ka palves tema poole isiklikult ning avatult pöörduma. Kui Issand on lähedal, siis puudub meil vajadus talle dikteerida, millises vormis peaks ta meie palvetele vastama – selle asemel hakkab meie südames voolama täielik usaldus, millega kaasneb hämmastav rahu.
Iga kord kui meid ”päästetakse” ( kui jääme puutumata) maailmas valitsevast väärusest ning ebapuhtusest, see rahu tugevneb ning meie elud saavad võimsaks tunnistuseks, sest on rajatud tõele, täielikule läbipaistvusele, aga ka austusväärsele ja väärikusele ( s 8).
Loomulikult soovime kõik areneda taolises suunas, ometi tuleb tähele panna, et kirjeldatud kasvamine saab leida aset vaid siis, kui jätkuvalt hoiame oma mõtted asjadel, mida Paulus nimetab s 8. Ainult siis on tulemuseks elu mis on kooskõlas Rahu Jumalaga.
Selle kommentaari autor: Michael Baughen