Taaveti olukord ei paku esmapilgul midagi rõõmustavat. Salmid 2, 3 ja 4a võiksime pealkirjastada: Ainult Jumal suudab aidata ahastuses. Ahastusest suudab läbi tungida veel vaid üks mõte – Jumal. Psalmist teab, kellele loota, ja hüüab appi Jumalat. Ta on palvetanud ka varem ja teeb seda ka hiljem, ta teab, et nii rõõmus kui ahastuses on Jumal temaga.
Salmid 4b-5 kirjeldavad Taaveti olukorda. Alles siis, kui ta oma viletsuses on Jumala poole hüüdnud, toob ta välja ka põhjuse. Talle olid seatud lõksud nagu mõnele loomale, sõbrad olid ta maha jätnud, ta oli otsekui vangis (s 8), ta teadis, et tagaajajad on temast tugevamad. Kuid samas teadis ta seda, et ka Koljat oli temast tugevam, kuid kaotaja. Ta teadis, et tema nõrkus on koos Jumalaga tugevus (2Kr 12:10).
Taavet palvetab peatse abi saabumise pärast (s 6-8). Kuigi tema ümber ei olnud midagi julgustavat, tõstis ahastaja pilgu taeva poole. Korraga ta saavutas sellise kindluse, mis oli tugevaim maistest pelgupaikadest.
Mõnikord peab Jumal kasutama eluraskusi selleks, et teha meist järjekindlamad ja ustavamad palvetajad. Ahastusest on pidanud paljud läbi minema, isegi sellised usumehed nagu Jeremija ja Paulus. Kuni me elame siin patuses maailmas, on kannatused meie elu üheks osaks (2Tm 3:12). Kõik kannatajad saavad abi taevast, kui nad seda paluvad.