Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Aj 27:1-9
Juuda kuningas Jootam1Jootam oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kuusteist aastat; ta ema nimi oli Jeruusa, Saadoki tütar.
2Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, kõigiti nõnda, nagu ta isa Ussija oli teinud, ainult ta ei tunginud Issanda templisse. Aga rahvas talitas veelgi kõlvatult.3Ta ehitas Issanda koja ülemise värava ja ta ehitas palju templikünka müüri.
4Ta ehitas linnu Juuda mäestikku ning ehitas kindlustatud paiku ja torne metsadesse.
5Ta sõdis ammonlaste kuninga vastu ning võitis nad; ja ammonlased andsid temale sel aastal sada talenti hõbedat, kümme tuhat koori nisu ja kümme tuhat koori otri; seda tõid ammonlased temale ka teisel ja kolmandal aastal.
6Ja Jootam sai vägevaks, sest ta korrastas oma teid Issanda, oma Jumala ees.7Aga muud Jootami lood, kõik ta sõjad ja ettevõtmised, vaata, need on kirja pandud Iisraeli ja Juuda Kuningate raamatus.
8Ta oli kuningaks saades kakskümmend viis aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kuusteist aastat.
9Siis Jootam läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti Taaveti linna. Ja tema poeg Aahas sai tema asemel kuningaks.
Kui oleme mingil kombel teiste eest vastutavad – näiteks lapsevanematena, või on töö juures juhtiv roll, või koguduses või muul elualal – siis meie suurim igatsus ja soov on, et need kellede eest peame hoolt kandma valiksid õige tee. See usk mis kujundab meie valikuid ja käitumist, annab sisu meie elule ning soovime et ka teised avastaksid selle usu eneste jaoks. Samuti loodame et meie tehtud vead muutuvad neile hoiatuseks nii et nemad ei komista enam samadesse lõksudesse. Sest kui meie järel tulijad neidsamu viga kordavad on see topeltvalus.
Jootami elus oli sedasorti valu omajagu. Kuningapalees üleskasvamine oli kindlasti valuga seotud kogemus, ning näha oma isa sõnakuulmisest ära langemas nii drastilisel viisil pidi olema tõeliselt šokeeriv. Isa pidalitõve tõttu langes kuningaroll Jootamile osaks väga varases nooruses. Targalt oskab ta õppida oma isa vigadest ning püüab kõigiti käia kindlalt Jumalaga ( s 6). Aga kuitahes ustavalt ta ise ei käituks, teiste inimeste eest ei saa ta valikuid teha ning rahva seas on jätkuvalt neid, kes Jumalale oma selja pööravad. On tähelepanuväärne, et ainult selles lõigus toob raamatu autor esile erinevuse kuninga ja tema rahva tegude vahel ( s2).
Läänemaailm ülistab individualismi kui peaaegu ainuõiget. Ja isegi kui ütleme, et vaatame oma juhtidele ka kui eeskujudele, siis tegelikult oleme praktikas palju enam huvitatud nende vigade üle diskuteerimisest kui nende järgmisest vaevarikkal sõnakuulelikkuse teel. Aga millise eluviisi siis meie valime? Kui teised meie ümber väga vaevaliselt kuuletuvad ning õpivad Jumalalt, kui meie endi lapsed otsustavad et usk ei ole nende jaoks, kui need keda austame ning hindame langevad pattudesse – milline on siis meie vastus? Jumal kutsub igaüht meist elukestvale ustavusele, ükskõik mida teised meie ümber ütlevad või teevad. Vaatamata isegi sellele, kuidas vastavad need kellede eest peame hoolt kandma, meie vastutus Tema ees, kes oma pühendumist meile on ilmutanud Jeesuses.
Selle kommentaari autor: John Stephenson