Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 109
Ülekohtuselt süüdistatu palve1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Mu kiituse Jumal, ära ole vait!
2Sest nad on avanud mu vastu õela ja petise suu; nad räägivad minuga valekeelel;
3nad on mind piiranud vihkamissõnadega ja võitlevad mu vastu põhjuseta.
4Mu armastuse pärast kaebavad nad minu peale, aga mina palvetan.
5Nemad tasuvad mulle head kurjaga ja mu armastust vihkamisega.
6Sea õel tema vastu ja saatan seisku ta paremal käel!
7Kohtust väljugu ta hukkamõistetult ja tema palve saagu patuks!
8Tema päevi olgu pisut, ta amet saagu teisele!
9Ta lapsed jäägu vaeslasteks ja ta naine leseks!
10Ta lapsed hulkugu ümber ja kerjaku ning otsigu toitu kaugel oma varemeist!
11Liigkasuvõtja võtku kõik, mis tal on, ja muulased rüüstaku ta töövaeva!
12Ärgu olgu tal kedagi, kes osutab heldust ta vastu, ja ärgu olgu kedagi, kes annaks armu tema vaeslastele!
13Tema järglased saagu otsa, teises põlves kustugu tema nimi!
14Tema esiisade pahateod seisku Issandal meeles ja tema ema pattu ärgu kustutatagu!
15Olgu need Issanda ees alati, ja ta kaotagu maa pealt nende mälestus!
16Sest see mees ei mõelnud teha head, vaid kiusas viletsat ja vaest ja meeleheitel olevat, et teda surmata.
17Ta armastas needmist - see tabagu teda! Temale ei meeldinud õnnistamine - see jäägu temast kaugele!
18Ta riietas end needmisega nagu kuuega - see tungigu nagu vesi tema sisemusse ja nagu õli ta kontidesse!
19Olgu see temale nagu riie, millesse ta ennast mähib, ja nagu vöö, millega ta alati ennast vöötab!
20Niisugune olgu mu pealekaebajate palk Issanda käest ja nende palk, kes räägivad kurja minu hinge vastu!
21Aga sina, Issand, mu Jumal, tee minuga oma nime kohaselt, sest sinu heldus on hea: kisu mind välja!
22Sest mina olen vilets ja vaene, ja mu süda on läbi torgatud mu sees.
23Ma kaon nagu vari, mis pikemaks venib, mind raputatakse maha nagu rohutirtse.
24Mu põlved nõrkevad paastumisest ja mu liha kõhnub rasvatuks.
25Ma olen saanud neile teotuseks, mind nähes nad vangutavad pead.
26Aita mind, Issand, mu Jumal! Päästa mind oma heldust mööda!
27Tundku nad, et see on sinu käsi, et sina, Issand, oled seda teinud!
28Kui nad neavad, siis sina õnnista! Kui nad kipuvad kallale, siis jäägu nad häbisse, aga sinu sulane rõõmustagu!
29Mu vastased riietugu teotusega ja mähkigu end oma häbisse nagu ülekuube!
30Ma tahan Issandat väga tänada oma suuga ja paljude seas teda kiita,
31sest tema seisab vaese paremal käel, et päästa tema hing hukkamõistjate käest.
See on raske teema. Psalmi autoriks peetav Taavet väljendab elavalt üksinduse ja reetmise sügavat kogemust. Põhimõtteliselt on see palve Jumalale, et too otsustaks valesüüdistuse üle. Mitte ainult Taaveti sõprus pole tagasi lükatud, vaid teda on ka pahatahtlikult laimatud ja süüdistatud (s 2-5). Tema vaenlasi kujutatakse läbinisti halastamatutena ja nad on teda sügavalt haavatud. Tema kannatused on suured (s 22-25) ja tema karje Jumala poole väljendab seda. Tänapäeva lugejal võib tekkida küsimus, kuidas mõista üleskutseid kättemaksuks, mida leiame psalmides või mujal Piiblis. Sellele pole lihtsat vastust. Selge on, et meid ei julgustata soovida kättemaksu neile, kes on meile liiga teinud.(Lk 23:34; Ap 7:60; Rm 12:17–21) Mujal kujutatakse Taavetit enamasti kui kirglikku õigluse tagaajajat ja haruldaselt suuremeelset inimest (kui nt Saul või Absalom teda ründavad). Niisiis, võib-olla on tänase kirjakoha mõte selles, et meid korraks raputada ja panna tundma meeleheidet, ning samas mõista, et see on ajutine võrreldes Jumala suurusega. (Jr 12:5; 15:19; Ib 38:2; 42:7)
Imelikul kombel annab see psalm meile hoopis lootust. Meie olemuse sügavuses pole midagi, mida me ei saaks tuua Jumala ette. Nagu keegi on öelnud „Jumala illusioonid ei saa puruneda, sest Jumalal pole illusioone." Taaveti meeleolu muutub, kui ta on oma südame Jumala ette välja valanud ja ta jõuab taas tõdemuseni, mida psalmides esineb palju: „Issand, sa oled nii suveräänne" (s 21).(Ps 109:21) Sellest punktist alates liigub fookus kättemaksult ta oma vajadustele selles situatsioonis ja kindlusele, et Jumal sekkub armastavalt tema poolel (s 26,31).
Selle kommentaari autor: Fran Beckett