Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Aj 29:20-36
Hiskija taastab templiteenistuse20Siis kuningas Hiskija tõusis järgmisel hommikul vara ja kogus linna ülemad ning läks üles Issanda kotta.
21Ja nad tõid seitse härjavärssi, seitse jäära, seitse oinastalle ja seitse sikku patuohvriks kuningakoja, pühamu ja Juuda eest. Ja ta käskis Aaroni poegi, preestreid, et nad ohverdaksid need Issanda altaril.
22Siis nad tapsid veised ja preestrid võtsid vere ning piserdasid altarile; ja nad tapsid jäärad ning piserdasid vere altarile; siis nad tapsid oinastalled ning piserdasid vere altarile.
23Seejärel toodi patuohvri sikud kuninga ja koguduse ette, ja nad panid oma käed nende peale.
24Ja preestrid tapsid need ning ohverdasid nende vere patuohvriks altaril lepituse tegemiseks kogu Iisraeli eest, sest kuningas oli käskinud ohverdada põletus- ja patuohvri kogu Iisraeli eest.25Ja ta asetas leviidid Issanda kotta simblite, naablite ja kanneldega Taaveti ja kuninga nägija Gaadi ja prohvet Naatani käsu kohaselt; sest see oli Issanda käsk tema prohvetite läbi.
26Ja leviidid astusid ette Taaveti mänguriistadega ning preestrid pasunatega.
27Ja Hiskija käskis ohverdada põletusohvreid altaril; ja kui ohverdamine algas, siis algas Issanda-laul ja pasunate puhumine Iisraeli kuninga Taaveti mänguriistade saatel.
28Ja terve kogudus kummardas, laul kõlas ja pasunad puhusid - see kõik kestis, kuni põletusohver oli ohverdatud.
29Ja kui ohverdamine oli lõpetatud, siis põlvitasid kuningas ja kõik, kes tema juures olid, ja kummardasid.
30Ja kuningas Hiskija ning ülemad käskisid leviite Issandat kiita Taaveti ja nägija Aasafi sõnadega; ja nad kiitsid rõõmsasti, põlvitasid ja kummardasid.31Siis Hiskija võttis sõna ja ütles: "Nüüd olete teie oma käe täitnud Issandale. Astuge ette ja tooge tapa- ja tänuohvreid Issanda kojale!" Ja kogudus tõi tapa- ja tänuohvreid, ja igaüks, kes tahtis, põletusohvreid.
32Koguduse toodud põletusohvrite arv oli seitsekümmend veist, sada jäära, kakssada oinastalle - need kõik olid põletusohvriks Issandale.
33Ja pühitsetud ande oli kuussada veist ning kolm tuhat lammast ja kitse.
34Aga preestreid oli vähe ja nad ei suutnud nülgida kõiki põletusohvreid; siis aitasid neid nende vennad leviidid, kuni töö oli tehtud ja kuni preestrid olid endid pühitsenud, sest leviidid olid agaramad olnud endid pühitsema kui preestrid.
35Ka põletusohvreid oli palju koos tänuohvri rasvadega ja põletusohvri joogiohvritega. Nõnda taastati Issanda koja teenistus.
36Ja Hiskija ning kogu rahvas olid rõõmsad selle pärast, mis Jumal oli rahvale valmistanud, sest see asi oli sündinud hõlpsasti.
Templi puhastamine leiab aset siis, kui juhid on ennast kõigepealt pühitsenud. See on üldine tõde, mis puudutab ka meid: seda tuleb teha Issanda nimel ja kes seda teevad, peavad olema täielikult pühendunud Jumalale, vabad segastest motiividest. Templit ei saa puhastada poolikult – see on raske ja kulukas töö. Kuusteist päeva kulub, et puhastada tempel kõigest halvast. Seejärel tapetakse väärtuslikud loomad, kes varustasid inimesi kõige eluks vajalikuga (s 21). Inimeste patt on olnud märkimisväärne, ohverdatavaid loomi on väga palju, nii palju isegi, et preestrid ei jõua neid nülgida (s 34). Järgnevad tänuohvrid, muusikud mängivad ja inimesed ülistavad (s 31).
Meie kaasaegsetele kõrvadele tundub loomade ohverdamine barbaarne. Siiski viiakse töö läbi hoolikalt, ja loomi koheldakse paremini kui tänapäeva tapamajades. Neid loomi ei müüdud kasu saamiseks, need ohverdati ja saadi kahju. Nad ohverdati tagasi Jumalale, oma armsale Loojale, nende süütu veri kattis süüdlaste patud (vt ka Hb 10:1–4,11–14).
Nende ohverdamise ja puhastumise rituaalide mõte on taastada Jumala ja inimeste vaheline side. Templist peab saama jälle tõeline ülistuse ja lunastuse paik - pattude eest tuleb maksta. See ohvritseremoonia kirjeldus on justkui meie enda tee tagasi Jumala juurde. Süütu Talle veri taastab meie suhte Loojaga ja annab meile igavese julgeoleku.(1 Pt 1:18,19; Hb 9:11–14) Erinevus on selles, et meie ei pea midagi tegema, Jumala Pojast saab nii preester kui Tall (Hb 10:11–14) ja ta annab ennast ohvriks ja lunarahaks meie pattude eest.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey