Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Aj 32:1-19
Assuri sõjakäik Juuda vastu1Pärast neid sündmusi ja seda osutatud ustavust tuli Assuri kuningas Sanherib ja tungis Juudasse, lõi kindlustatud linnade vastu leeri üles ja mõtles need enesele vallutada.
2Kui Hiskija nägi, et Sanherib tuleb ja et tema eesmärgiks on sõdida Jeruusalemma vastu,
3siis ta pidas nõu oma vürstide ja võitlejatega veeallikate sulgemiseks, mis olid väljaspool linna; ja temaga oldi nõus.
4Siis koguti kokku palju rahvast ja nad sulgesid kõik allikad ja jõe, mis maa all voolas, öeldes: "Miks peaksid Assuri kuningad, kui nad tulevad, leidma nii palju vett?"
5Siis ta kindlustas ennast ja ehitas üles kõik mahakistud müüriosad, ehitas kõrgemaks tornid ja väljapoole veel teise müüri, kindlustas kantsi, Taaveti linna, valmistas palju viskodasid ja kilpe.
6Ja ta seadis rahvale sõjapealikud ning kogus need enese juurde linna värava väljakule ja kõneles neile julgustavalt, öeldes:
7"Olge vahvad ja tugevad, ärge kartke ja ärge kohkuge Assuri kuninga ees ja kogu selle jõugu ees, kes on koos temaga! Sest see, kes on meiega, on suurem kui see, kes on temaga.
8Temaga on lihane käsivars, aga meiega on Issand, meie Jumal, meid aitamas ja meie võitlusi võitlemas." Ja rahvas toetus Juuda kuninga Hiskija sõnadele.9Pärast seda läkitas Assuri kuningas Sanherib, olles ise kogu oma väega Laakise all, oma sulased Jeruusalemma Juuda kuninga Hiskija juurde ja kogu Jeruusalemmas oleva Juuda juurde ütlema:
10"Nõnda ütleb Sanherib, Assuri kuningas: Mille peale te loodate, et istute sissepiiratud Jeruusalemmas?
11Kas mitte Hiskija teid ei ässita, saates teid surema nälga ja janusse, kui ta ütleb: Issand, meie Jumal, päästab meid Assuri kuninga pihust?
12Eks ole Hiskija ise kõrvaldanud tema ohvrikünkad ja altarid ning andnud käsu Juudale ja Jeruusalemmale, öeldes: Te peate kummardama üheainsa altari ees ja suitsutama selle peal?
13Kas te ei tea, mida mina ja mu isad oleme teinud kõigi teiste maade rahvastega? Kas nende maade rahvaste jumalad on suutnud päästa oma maad minu käest?
14Kes kõigist nende rahvaste jumalaist, kelle mu isad hävitasid, on suutnud päästa oma rahva minu käest? Kuidas siis teie jumal suudab teid päästa minu käest?
15Ärge siis nüüd laske endid petta Hiskija poolt ega sel viisil ässitada ja ärge uskuge teda, sest mitte ühegi rahva või kuningriigi jumal pole suutnud päästa oma rahvast minu ja mu isade käest, veel vähem siis teie jumal: ei ta päästa teid minu käest!"
16Ja tema sulased rääkisid veel rohkemgi Issanda Jumala ja tema sulase Hiskija vastu.
17Ta kirjutas ka kirju Issanda, Iisraeli Jumala teotamiseks ja rääkis tema vastu, öeldes: "Nõnda nagu muude maade rahvaste jumalad ei päästnud oma rahvast minu käest, nõnda ei päästa ka Hiskija jumal oma rahvast minu käest!"
18Ja nad hüüdsid valju häälega juudi keeles müüri peal olevale Jeruusalemma rahvale, et neid hirmutada ja kartma panna, et nad siis saaksid linna vallutada.
19Ja nad rääkisid Jeruusalemma Jumalast nõnda nagu muude maade rahvaste jumalaist, kes olid inimeste kätetöö.
Sanherib, Asüüria kuningas, on ennasttäis mees. Ta on ülbeks muutunud eelmiste võitude tõttu ja ta armee on kohutav. Talle tundub, et Jeruusalemma vallutamine on käkitegu. Talle ei avalda mingit muljet linna kindlustamine Hiskija poolt ega veeallikate blokeerimine vallutajate eest (s 3,4). Selle julmuri meelest on juudalased ennast lihtsalt sisse müürinud (s 10). Kas suudad meenutada samasugust käitumist tänapäeva maailma võimurite poolt, kes usuvad omaenda vägevusse?
Sanheribi suurim jultumus on juutide jumalast lahtiütlemine. Ta põlgab ideed, et mingi Hiskija poolt kummardatud jumalus võiks päästa ta rahva. Kõigi muude rahvaste jumalad on osutunud täiesti ebaefektiivseks ja tal pole kahtlust, et Iisraeli jumal on samasugune. Ta ei oska eristada usku tõelisesse Jumalasse ebausklikust haardumisest ebajumalastesse (s 19). Kui Sanherib naerab, siis Hiskija ja prohvet paluvad ja Jumal vastab. Jumal võidab vaenlase laagris enne, kui rünnak üldse aset leiab, ja Assüüria kuningas taganeb alandatuna ja ta mõrvatakse reeturlikult poegade poolt (s 21).
See on õpetlik lugu, asjakohane ka tänapäeval. See hoiatab relativismi eest, tõe eitamise eest, selle eest, et peetakse kõiki uske võrdselt õigete või siis valedena. Nagu Hiskija päevil, on ka tänapäeval kõikidest jumalatest ikka üks see õige. Seda ühte Jumalat on meile ilmutanud Jeesus. Jeesuse unikaalsust tuleb tõsiselt hoida, aga teiste uskude esindajaid tuleb siiski austusega kohelda. Hiskija ja Sanheribi lugu näitab jõuliselt, et Jumalal on vaja oma inimeste alandlikkust, heldust ja usku, mitte Sanheribi upsakust, vägivaldsust, kasuahnust ja uskmatust. Uskamtust Jumal iseenest ei põlasta. Kui sellele kaasneb alandlikkus, on see sageli avatud usule – nagu kurjast vaimust vaevatud poja isa ütles Jeesusele: Ma usun, aita mu uskmatust (Mk 9:24)! Aga uskmatuse liik, mis hakkab vastu Jumala väele, on ebausk ja lõpuks see hävib. Ajaloost võib leida nii palju rumaluhkeid inimesi, kes on õppust võtnud läbi raskuste minnes. Otsustagem olla mitte nagu nemad.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey