Nutmisel on meie ühiskonnas kummaline koht. Seda peetakse nõrkuse või naiselikkuse märgiks meestes, teisalt on see kui liikmekaart tundlike ja hoolivate meeste klubis. Kogu südamest nutmine on Piiblis iseloomulik paljudele jumalameestele. Seda teeb Nehemja, kui ta kuuleb juutide olukorrast (Nh 1:4), Taavet oma ängistavates lauludes, Jeesus sõbra surma tõttu või Jeruusalemma hävingule mõeldes (Jh 11:35; Lk 19:41).
Ka psalm 6 on üksainus ahastus: Taaveti luud-liikmed on „jahmunud” (s 2). Tema keha on väsinud ohkamisest, tema voodi üle ujutatud pisaratest (s 6). Sellist emotsiooni oleme harva kogenud, kui üldse. Huvitav, mis võiks meid panna nii tundma? Raske kaotus või haigus?
Võib-olla. Kas sellist tunnet võiks põhjustada ka oma patu tajumine või igatsus õigluse järele? Kas meid paneb valu tundma üksindus, mida nii paljud meie ühiskonnas iga päev kogevad, või ebaõiglus, mis muudab nii paljude olukorra suureks kannatuseks?
Nende küsimuste mõte pole tekitada süütunnet. Pigem juhivad seda sorti mõtisklused meid vastuseni, kus tunnetades oma puudulikkust, palume me Jumalal jagada meiega oma südant selliste olukordade jaoks.