Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Aj 33:1-25
Juuda kuningas Manasse1Manasse oli kuningaks saades kaksteist aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas viiskümmend viis aastat.
2Tema tegi kurja Issanda silmis nende rahvaste jõleduste eeskujul, kelle Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
3Tema ehitas jälle üles ohvrikünkad, mis ta isa Hiskija oli maha kiskunud, ja ta püstitas altareid baalidele, valmistas Aŵera kujusid ja kummardas kõiki taevavägesid ning teenis neid.
4Tema ehitas altareid Issanda kotta, kuigi Issand oli öelnud: "Jeruusalemmas peab minu nimi olema igavesti!"
5Tema ehitas altareid kõigile taevavägedele Issanda koja kumbagi õue.
6Tema laskis oma pojad tulest läbi käia Ben-Hinnomi orus, toimetas lausumist ja kuulutas märkidest, nõidus ning seadis vaimudemanajaid ja ennustajaid; ta tegi palju kurja Issanda silmis ja vihastas teda.
7Tema paigutas Jumala kotta nikerdatud ebajumalakuju, mille ta oli valmistanud, kuigi Jumal oli öelnud Taavetile ja ta pojale Saalomonile: "Siia kotta ja Jeruusalemma, mille ma olen valinud kõigist Iisraeli suguharudest, panen ma oma nime igaveseks ajaks.
8Ma ei vii enam Iisraeli jalga ära sellelt maalt, mille ma olen määranud teie vanemaile, kui nad ainult panevad tähele ja teevad kõike, mida ma Moosese läbi neid olen käskinud, mis puutub kogu Seadusesse, määrustesse ja seadlustesse."
9Aga Manasse ahvatles Juuda ja Jeruusalemma elanikke tegema rohkem kurja, kui tegid need paganad, kelle Issand oli hävitanud Iisraeli laste eest.10Ja Issand rääkis Manassele ja tema rahvale, aga nemad ei pannud tähele.
11Siis tõi Issand nende kallale Assuri kuninga sõjaväepealikud ja need võtsid Manasse kinni peiduurkas, sidusid ta vaskahelatega ja viisid Paabelisse.
12Aga kui tal kitsas käes oli, siis ta püüdis leevendada Issanda, oma Jumala palet ja alandas ennast väga oma vanemate Jumala ees.
13Ja kui ta palvetas tema poole, siis andis Jumal temale järele, kuulis ta anumist ja tõi tema tagasi Jeruusalemma, ta oma kuningriiki. Siis mõistis Manasse, et Issand on Jumal.14Ja seejärel ehitas ta Taaveti linna välimise müüri orgu Giihonist lääne pool, Kalavärava suunas ja ümber templikünka, tehes selle väga kõrgeks; ja ta paigutas väepealikud kõigisse Juuda kindlustatud linnadesse.
15Ta kõrvaldas võõrad jumalad ja kuju Issanda kojast, samuti kõik altarid, mis ta oli ehitanud Issanda koja mäele ja Jeruusalemma, ja viskas need linnast välja.
16Ja ta seadis korda Issanda altari ning ohverdas selle peal tänu- ja kiituseohvreid, ja andis Juudale käsu teenida Issandat, Iisraeli Jumalat.
17Ometi ohverdas rahvas veelgi ohvriküngastel, kuigi Issandale, oma Jumalale.18Ja muud Manasse lood ja tema palve oma Jumala poole ning nende nägijate sõnad, kes temale rääkisid Issanda, Iisraeli Jumala nimel, vaata, need on Iisraeli Kuningate raamatus.
19Ja tema palve ning kuidas seda kuulda võeti, ja kõik tema patud ja üleastumised, ja paigad, kuhu ta ehitas ohvrikünkad, püstitas viljakustulbad ja nikerdatud kujud, enne kui ta ennast alandas, vaata, need on kirja pandud Hoosai lugudes.
20Siis Manasse läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma kotta. Ja tema poeg Aamon sai tema asemel kuningaks.
Troonile tulles oli Manasse väga noor, kuid see ei vabanda tema käitumist. Tema pika valitsusaja esimene pool näis olevat pühendatud kogu selle hea hävitamisele, mida tema isa oli saavutanud. Tegelikult on raske uskuda, et ta oli Hiskija poeg. Tema kurjus ulatus okultismi, nõidumise ja isegi oma laste rituaalse ohverdamiseni (s 6). Niisuguseid asju teeb vaid see, kes on end sidunud kurjaga. Siiski, kui ta sattus vangi, hakkas ta lõpuks kahetsema. Aheldatuna hakkas ta aru saama vajadusest uue suhte järele Jumalaga (s 11-13).
Ülejäänud valitsusaja jooksul püüdis Manasse parandada tehtut ja soovitas kogu Juudal sama teha (s 15,16). Aga tema ellujäänud poeg Aamon, kes oli järgmine kuningas, ei näidanud üles sellist kahetsust ja pöördus tagasi ebajumalate teenimise juurde (s 22). Tõsiasi, et ta tapeti reeturlikult ta ametnike poolt (kelle omakorda hiljem rahvas tappis, s 24,25), illustreerib sagedast seost sõnakuulmatuse ja vägivalla vahel, mis leiab ikka ja jälle kajastuse Ajaraamatutes.
Hiskija järeltulijate lugu sunnib meid tähele panema kahte fundamentaalset tõde perekondade kohta. Esimene on, et me peame pühendama end laste kasvatamisele usus, õige austusega Jumala suhtes (Õp 22:6; Ef 6:4; Kl 3:21).Teine on, et kõik lapsed peavad tegema omaenda valiku Jumala teenimiseks, ja et mõnikord isegi jumalakartlike vanemate lapsed valivad vale suuna. Manasse lugu on siiski julgustav, kui ka tema poja oma pole. Isegi kui keegi on pikalt kurjuses elanud, saab ta siiski kahetseda ja muutuda. Võib kujutleda, et Manasse usklikud sugulased olid tema pärast meeleheitel ja palusid Jumalalt talle halastust. Võib-olla nad ei elanud nii kaua, et näha ta kahetsust, kuid nende palved said siiski vastatud. Olen kohanud palju inimesi, kes on oma hilises elus Jumala juurde tagasi tulnud ja on tänulikud, et nende vanemad ja pereliikmed pole kaotanud lootust nende päästele. Kui sul on praegu usukriis oma pere suhtes, jätka palvetamist nende kadunud poegade eest.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey