Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 116
Surmasuust päästetu tänu1Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist,
2sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja.
3Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse.
4Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: "Oh Issand, päästa mu hing!"
5Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja.
6Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind.
7Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud!
8Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest.
9Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.
10Mina usun, seepärast ma räägin. Ma olin suures vaevas.
11Ma ütlesin oma kohmetuses: "Kõik inimesed on valelikud!"
12Kuidas ma tasun Issandale kõik tema heateod minu vastu?
13Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Issanda nime.
14Ma tasun oma tõotused Issandale kogu ta rahva nähes.
15Kallis on Issanda meelest tema vagade surm.
16Oh Issand, ma olen ju su sulane, ma olen su sulane, su teenija poeg; sa oled mu köidikud lahti päästnud!
17Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime.
18Oma tõotused ma tasun Issandale kogu ta rahva nähes
19Issanda koja õuedes, sinu keskel, Jeruusalemm. Halleluuja!
Loetud psalmi kasutati eriliseks sündmuseks – mitte pidulikul puhul või aastapäeva tähistamiseks vaid isikliku päästekogemuse järel või tõsisest haigusest paranemise puhul.
Reformatsiooni aegadel oli tavaks kasutada teatud psalme taastumisperioodil – enamasti oli siis tegu patukahetsuspsalmidega, mis aitasid inimesel oma süü Jumala ette tuua ning otsida andestust. Samas me ei saa ega tohi iga haigust siduda patuga – kuigi küllalt sageli võib oma patu tunnistamine tuua pöörde. Tänast psalmi aga on hea kasutada mõtisklemiseks ja abiks erinevais paranemisprotsessides.
Mida räägib see laul meile Jumala kohta? Kõigepealt seda, et Tema on meiega isegi suure kannatuse põhjas, äärmise ahastuse sügavikes. Ka lauljale olid surma võrgud ( s 3) käegakatsutavalt ligidal - ning ta arvestas selle võimalusega, ometi näeme s 15 et isegi surma tulles ei oleks see laulja jaoks tähendanud, et Jumal on ta hüljanud, et Jumal ei armasta teda – vaid see oleks olnud teistsugune, lauljale enesele ehk arusaamatu ometi Jumala armastuse alla mahtuv lahendus. Salm 6 räägib sellest, et kannatus võib olla suur taandaja – lihtsustaja. Psalmist kogeb end siin vanas tõlkes „kohtlasena“ – ja on tõsi et suures kannatuses suudab inimene väga elementaarsega vaid tegeleda. Samas aitab just kannatus palju selgemalt vahet teha – mis on tühine ja mis on tõeliselt väärtuslik.
Teisalt näeme salmidest 10-11 et kannatus võib kaasa tuua suurt segadust, mõnikord mõjuda isegi usku lammutavalt ( mõnes teises tõlkes on siin „kohmetuse“ asemel kasutatud sõna „paanika“.
Kõige enam tõuseb esile 10.salm: kus laulja ütleb Mina usun – seepärast ma räägin. Meil on kombeks mitte rääkida – kardetakse ( isegi kui seda välja ei öelda) et „sõnutakse“ ära… ometi näitab Pühakiri siin täna selgelt teist teed – usus saab ja peab rääkima. Oluline on mida. Ja kui me vaatame mida laulja siin siis räägib – need kõik on mõtted Jumala ustavusest ligiolemisest – Issand on ligi, on armuline, halastaja, ta meenutab kõike seda mida Jumal enne juba on teinud. Selline kõne ei ole kuidagi võrreldav mingi sõnumisega, vaid kinnitab ütleja vaimu ning toob Jumalale kiitust – ning need kaks on olulised läbimurde elemendid.
Selle kommentaari autor: Robert Pooley