Kuna Jumal on “inimeste südamesse pannud igaviku” (Kg 3:11), oleme oma loomusele kõige lähemal, kui elame igavikuga kooskõlas, Jumala “hingamisele” avatuna. Tegemist ei ole tavalise puhkuse, vaid sellise puhkusega, mida Jumal ise naudib, kuulsa Sabati puhkusega pärast lõpetatud ülesandeid (s4). Meie tuleviku hingamine on osake Jumala hingamisest (s 9-11). Surm ei saa seega olla kõige kaotus, mida oleme omandanud, vaid kõige omandamine, mida meie igaviku-südamed igatsenud on (11:10; 13:16). Või kardada sa, et taevas on nagu igavesti kestev kirikukohvi? Huvitav, mida inimesed teevad päevad otsa? Mõelge sellele: “Me laulame liiga juudilikult taevast kui lõppematust sabatist. Kuid sabat oli seitsmes päev, nädala lõpetus. Kas me ei peaks kutsuma taevast pühapäevaks, igaveseks algusesks, lõppematuks imeks ja ülestõusmiseks Tema igaveses väes, kes teeb kõik uueks (Ilm 21:5)?. Ei ole võimalik Jumala lõpuni jõuda; mida enam me Teda tunneme, seda rohkem teid avaneb meile avastamiseks või pigem ilmutuse saamiseks.”2 Siiski tundub, et meie võimuses on jätta end Jumala hingamise paradiisist välja läbi isepäise uskmatuse, “Merimba ja Massa” (s1,2; 3:8-19). Küsimuse “kui oled päästetud, kas siis on võimalik uuesti langeda?” hülgab Pühakiri kui mõttetu spekulatsiooni, ses kõik meie energia peaks minema Jumala kogu südamega järgimisele. Kirjakohas korratakse tõsist fakti, et mõned väljarännanud inimesed hülgasid mõtte rännata Jumala tingimustel Kaananisse. Uurides ennast ning parandades meelt sõnakuulmatusest, saame paluda, et Jumala läbiotsiv ja -katsuv sõna liiguks meie südame mõtetes ja hoiakutes, seal kus tehakse meie elu valikud ja otsused (s12). Harjuta Jumala ees olles lihtsust ja läbipaistvust (s13). Loe Piiblit ootuses, et midagi juhtub. Harjumuspärane Pühakirja üle mõtisklemine on praeguse elu vajadus, kui ei soovi oma teed kõrbes kaotada. See on silmanägemisele vajalik, sest “Sinu valguses näeme valgust”(Ps 36:9).