Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 5:11-6:8
Jeesusest kui suurest ülempreestrist11Sellest oleks meil palju rääkida, aga see on raskesti seletatav, sest te olete jäänud kuulmisele tuimaks.
12Teie, kes te selle aja peale peaksite olema õpetajad, vajate, et teile jälle õpetataks Jumala sõnade esmaseid algeid, te olete saanud nende väärseks, kes vajavad piima, mitte tahket toitu.
13Igaüks, kes toitub piimast, on veel vilumata õiguse sõnas, sest ta on alles väeti laps.
14Tahke toit on aga täisealiste jaoks, kelle meeled on kogemuste varal harjunud eristama head ja kurja.
1Seepärast, jättes kõrvale õpetuse Kristuse alguse kohta, suundugem täiuslikkusele. Ärgem hakakem taas rajama alust meeleparandusele surnud tegudest, usule Jumalasse,
2õpetusele ristimisest, käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest hukkamõistust.
3Seda me teemegi, kui Jumal lubab.4On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust,
5kes on kogenud Jumala head sõna ja tulevase ajastu vägesid
6ning ometi ära taganenud - neid on võimatu uuendada jälle meeleparanduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks.
7Maa, mis joob sagedasti sellele langevat vihma ja kasvatab kasulikke taimi neile, kes seda ka harivad, saab õnnistuse Jumalalt,
8aga maa, mis kannab kibuvitsu ja ohakaid, on kõlbmatu ja lähedal äraneedmisele, mille lõpp on ärapõletamine.
„Heebrealaste“ südames oli enesele pesa teinud kompromiss: jah, Jeesusele; aga samamoodi jah ka vanadele eluviisidele. Kompromiss võib tunduda õnneliku lahendusena, tolerantsena, avarapilgulisena, kaasavana – aga sellise jagatud südame hävitusjõud võib osutuda katastroofiliseks ( Mk. 8:34-38). Heebrealased kuulasid Jumala Sõna valikuliselt, filtreerides sellest välja õpetuse nagu nt Kristuse Melkiseedeki preesterluse kohta ( s 10) – ehk teisisõnu selle, mis ohustas nende vanu liturgiaid/ viise. Nõnda välja tõrjudes toitvat „põhirooga“ jäid nad laste „piimadieedile“, kristliku elu ABC juurde ( s 12 ja 6:1,7) – nii kannatasid nad aasta aasta järel vältimatu vaimuliku alatoitluse all, ja seetõttu kasvasid vaimulikus mõttes üles groteskselt ebaküpsete täiskasvanutena, kes meenutasid enam „ vananevaid beebisid“ ( 11-13) kui täisinimest. Inimese mõistus ei taha tegeleda nende asjadega mis südamele ei meeldi ning selle tulemusel muutub ka mõtlemine „loiuks“ ( aeglaseks õppima s 11) vältides iga hinna eest väljakutset võtta „ Kristuse sõnakuulelikkuse alla vangi iga mõte“ ( 2Kr 10:5).
Vaimulik küpsus aga nõuab, et viiksime oma tegudes „õpetuse õigekssaamisest“ ( s 13) välja maailma kus elame ( s 13,14). Jumala Sõna , samamoodi kui Tarkus Õpetussõnades ( Õp 1:20,21) ootab kannatamatult võimalust saada rakendatud väljas „turuplatsil“ , kus kristlased seda jätkuvalt kasutavad vastates eetilistele väljakutsetele töö, seksi, suhete, poliitika jpm osas. Taolise distsipliini läbi hakkab nende mõtlemises kasvama vägi ja võime eristada, tajuda intuitiivselt , otsustada asjade olemuse üle ning teha õigeid otsuseid - see kõik kokku moodustab võime eraldada kurja heast ( s 14) mis ongi kristliku meelelaadi tunnus.
Normaalses ja terves arengus saab beebist täiskasvanu, sellest kes võttis saab andja, õppijast saab õpetaja (s 12) – mudel, mis on misjoni võtmeks ning koguduse kasvu aluseks. Jeesus ütles oma jüngritele, et kui nad hakkavad mõistma tema õpetust siis on nad nagu majapidajad kes oma varakambrist toovad esile uut ja vana ( Mt 13:51-52). See tähendab –et kui sina mõistad Tema sõna, oled sa ühtlasi kutsutud seda ka teistele jagama. Vastupidisel juhtumil tuleb meilgi vastu võtta too väga tõsine noomimine, mis sai osaks kogudusele, kes ainult võtab ja võtab aga kunagi ei jaga välja. Selline on määratud läbikukkumisele ning saama „väärtusetuks“ ( 6:7,8).
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon