Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 11: 8-22
Usust ja uskujatest muistsel ajal8Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.
9Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad.
10Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.
11Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks.
12Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu kaotanud mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva mere rannal, mida ei saa ära lugeda.
13Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal.
14Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad.
15Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi.
16Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna.
17Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu;
18tema, kellele oli öeldud: "Sinu sugu loetakse Iisakist."
19Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.
20Usus õnnistas Iisak ka Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes.
21Usus õnnistas surev Jaakob Joosepi mõlemat poega ja kummardas Jumalat oma kepi najal.
22Usus tuletas Joosep oma elu lõpul meelde Iisraeli laste lahkumist ja andis käsu oma luude kohta.
Tänasest lõigust loeme, et Aabraham, Saara, Iisak ja Jaakob surid kõik enne kui nad tegelikult nägid oma usus-elamise tulemusi. Nemad ise ei saanud tõotusi kätte, vaid “nägid ja tervitasid neid kaugelt” (salm 13). Moodsas Lääne kultuuris me pigem ütleme: “Ei mingeid lubadusi!” või “Ma ei saa lubada midagi muud kui…”. Kohesele rahulolule orienteeritud ühiskonnas tundub tõotuse täitumise lõpuni ootamine ja siis selle täitumise mitte-nägemine peaaegu väljaspool meie kujutlusvõime piire.
Me võime ligimesele "mitte anda oma sõna” ja hiljem sellist käitumist jätkata. Me pigem vabastaksime endid liiga paljudest kohustustest ja “sidemetest” (nagu me neid võibolla nimetame). Ehkki taolises eluviisis on palju individuaalset vabadust, ei too see sageli vabastust kogu Jumala rahvale. Poeet Mary Oliver kirjutas luuletuses “Kui surm tuleb” (“Uued ja valitud luuletused”, Boston: Beacon Press, 1992): “Ma ei taha lõpetada, olles lihtsalt külastanud seda maailma”. Jumal andis inimkonnale tõotused armastuse ja meist huvitatuse märgiks. Anda lubadus ja seejärel see ellu viia, tähendab olla “kaasa haaratud” ja mitte jääda võõraks või “külaliseks” oma elus.
Selle kommentaari autor: Lucy Winkett