Loe läbi alltoodud kirjakoht: Esr 8
Esra tuleb koos kaaslastega Jeruusalemma1Need olid perekondade peamehed ja need suguvõsakirjades olijad, kes kuningas Artahsasta valitsemisajal koos minuga Paabelist teele läksid:
2Piinehasi poegadest Geersom, Iitamari poegadest Taaniel, Taaveti poegadest Hattus, Sekanja poeg;
3Parosi poegadest Sakarja ja koos temaga sada viiskümmend suguvõsakirjas olnud meest;
4Pahat-Moabi poegadest Eljoenai, Serahja poeg, ja koos temaga kakssada meest;
5Sekanja poegadest: Jahasieli poeg ja koos temaga kolmsada meest;
6Aadini poegadest Ebed, Joonatani poeg, ja koos temaga viiskümmend meest;
7Eelami poegadest Jesaja, Atalja poeg, ja koos temaga seitsekümmend meest;
8Sefatja poegadest Sebadja, Miikaeli poeg, ja koos temaga kaheksakümmend meest;
9Joabi poegadest Obadja, Jehieli poeg, ja koos temaga kakssada kaheksateist meest;
10Baani poegadest Selomot, Joosifja poeg, ja koos temaga sada kuuskümmend meest;
11Beebai poegadest Sakarja, Beebai poeg, ja koos temaga kakskümmend kaheksa meest;
12Asgadi poegadest Joohanan, Hakkatani poeg, ja koos temaga sada kümme meest;
13Adonikami poegadest viimastena tulnud - nende nimed olid Elifelet, Jeiel ja Semaja, ja koos nendega kuuskümmend meest;
14Bigvai poegadest Uutai ja Sabbud ja koos nendega seitsekümmend meest. 15Ma kogusin nad jõe äärde, mis Ahava poole voolab, ja me olime seal kolm päeva leeris; aga kui ma vaatlesin rahvast ja preestreid, siis ei leidnud ma seal ühtegi Leevi poegadest.
16Siis ma läkitasin peamehed Elieseri, Arieli, Semaja, Elnatani, Jaaribi, Elnatani, Naatani, Sakarja ja Mesullami ning õpetajad Joojaribi ja Elnatani
17ning käskisin neid minna Iddo juurde, kes oli peamees Kaasifja paikkonnas; ma panin neile suhu sõnad, mis nad pidid rääkima Iddole ja tema vennale, kes asusid Kaasifja paikkonnas, et nad saadaksid meile teenreid meie Jumala koja jaoks.
18Ja nad saatsid meile, kuna meie Jumala hea käsi oli meie peal, ühe aruka mehe, Iisraeli poja Leevi poja Mahli poegadest, Seerebja, tema pojad ja vennad - kaheksateist meest;
19ja Hasabja ja koos temaga Jesaja, Merari poegadest, tema vennad ja nende pojad - kakskümmend;
20ja templisulastest, keda Taavet ja vürstid olid pannud leviite teenima, kakssada kakskümmend templisulast, kõik nimeliselt mainitud.21Ja ma kuulutasin seal Ahava jõe ääres paastu, et me alandaksime iseendid oma Jumala ees ja paluksime temalt õnnelikku teekonda enestele ja oma lastele ja kogu oma varale.
22Sest mul oli häbi kuningalt küsida sõjaväge ja ratsanikke, et need kaitseksid meid teekonnal vaenlaste vastu, vaid me rääkisime kuningaga ja ütlesime: "Meie Jumala käsi on heana kõigi peal, kes teda otsivad, aga tema võim ja viha on kõigi vastu, kes tema hülgavad."
23Nõnda me paastusime ja otsisime selles asjas abi oma Jumalalt, ja tema kuulis meie palvet.24Ja ma valisin ülemaist preestreist kaksteist, lisaks Serebja, Hasabja ja koos nendega kümme nende vendadest.
25Siis ma vaagisin neile hõbeda ja kulla ja riistad, tõstelõivu meie Jumala kojale, mis kuningas ja tema nõuandjad ja vürstid ning kogu seal olev Iisrael olid andnud.
26Ma vaagisin neile kätte kuussada viiskümmend talenti hõbedat, saja talendi eest hõberiistu ja sada talenti kulda;
27kakskümmend kuldkarikat, tuhat adarkoni väärt, ja kaks hästi hiilgavat vaskriista, kallid nagu kuld.
28Ja ma ütlesin neile: "Teie olete pühitsetud Issandale, nõndasamuti on pühitsetud ka riistad; hõbe ja kuld on vabatahtlik and Issandale, teie vanemate Jumalale.
29Valvake ja hoidke neid, kuni te need vaete ülemate preestrite ja leviitide ning Iisraeli perekondade peameeste ees Jeruusalemmas Issanda koja kambritesse!"
30Siis võtsid preestrid ja leviidid vastu vaetud hõbeda ja kulla ning riistad, et viia need Jeruusalemma meie Jumala kotta.31Ja me läksime Ahava jõe äärest teele esimese kuu kaheteistkümnendal päeval, et minna Jeruusalemma; meie Jumala käsi oli meie peal ja ta päästis meid vaenlaste ja teeröövlite käest.
32Ja me tulime Jeruusalemma ning viibisime seal kolm päeva.
33Aga neljandal päeval vaeti hõbe ja kuld ning riistad meie Jumala kotta, preester Meremoti, Uurija poja kätte; ja koos temaga oli Eleasar, Piinehasi poeg; ja koos nendega olid leviidid Joosabad, Jeesua poeg, ja Nooadja, Binnui poeg.
34Kõik loeti ja vaeti üle ja kõik, mis vaeti, pandi siis kirja.
35Vangist tulnud asumiselesaadetud ohverdasid põletusohvriks Iisraeli Jumalale kaksteist härjavärssi kogu Iisraeli eest, üheksakümmend kuus jäära, seitsekümmend seitse oinastalle ja kaksteist patuohvri sikku - kõik põletusohvriks Issandale.
36Ja nad andsid kuninga käsu üle kuninga asehaldureile ja maavalitsejaile siinpool Frati jõge, ja need aitasid rahvast ning Jumala koda.
Eelmises peatükis lugesime, milliseid käske ja volitusi kuningas andis Esrale. Esra nägi selles kinnitust, et “Issanda, ta Jumala käsi oli ta peal”. See oli talle nagu Jumala poolt süüdatud “roheline foorituli”. Nüüd tuli ülesannet täitma asuda. Peatükis on kolm osa: teeleminejate nimekiri (s 1-14), ettevalmistused teeleminekuks (s 15-30) ning teekond ja päralejõudmine (s 31-36).
Kokku oli minejaid nimekirja järgi 1496 meest, peale selle ilmselt naised ja lapsed; viimaseid mainitakse s 21.
Kuna mineku üks peaeesmärke oli Jeruusalemma tempel varustada kõigega, mis oli tarvis elava Jumala väärikaks teenimiseks (vt 7:27), siis oli vaja ka neid, kes tohtisid ja oskasid templis teenida – preestreid ja leviite. Mitte igaüks ei tohtinud toimetada asjadega, mis olid pühitsetud Jumala teenimiseks (s 28). Seepärast oli vastavate inimeste leidmine üks märk sellest, et minejate "peal oli Jumala hea käsi” (s 18).
Loe s 22:
a) Jumala käsi on heana kõigi peal, kes Teda otsivad
b) aga Tema võim ja viha on kõigi vastu, kes Tema hülgavad
Need, kes otsustasid Esraga kaasa minna, pidid jätma sinnapaika kogu oma senise elu, võtma ette kuudepikkuse ohtliku rännaku ja mõtlema oma tundmatule tulevikule kunagi ammu sõjast laastatud kodumaal, mida enamik neist polnud näinudki. Pole ime, et paljud eelistasid jääda võõrsile, minejad aga valmistusid teekonnaks peale kõige muu ka palvetades ja paastudes ( s 21).
Esra teadis, et kuigi Jumala hea käsi oli nendega - oli vajalik ja parim ettevalmistus enne pikka teekonda kogu rahvale- ennast alandada Jumala ees ja paluda – kordaminekut keerulisele teekonnale, kaitset ja varju suurtele kui lastele aga ka kaasavõtud varale.
Ja Jumal kuulis taas, ning Tema hea käsi päästis neid varaste ja teeröövlite käest (s 31).
Selle kommentaari autor: APÜ