Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 4:1-18
Iisraeli ja Juudat manitsetakse pöörduma1Kui sa, Iisrael, pöördud, siis pöördu minu poole, ütleb Issand; ja kui sa mu palge eest kõrvaldad oma jäledused, siis sa ei jää kodutuks.
2Ja kui sa vannud: "Nii tõesti kui Issand elab!" - vannud tões, õiguses ja õigluses, siis õnnistavad rahvad endid temaga ja kiitlevad temast.
3Sest nõnda ütleb Issand Juuda meestele ja Jeruusalemmale: Kündke enestele uudismaad ja ärge külvake kibuvitste sekka!
4Laske endid ümber lõigata Issandale ja kõrvaldage oma südamete eesnahad, Juuda mehed ja Jeruusalemma elanikud, et mu viha ei süttiks nagu tuli ega põleks teie tegude kurjuse pärast, ilma et keegi kustutaks.Juudat ähvardab kallaletung5Teatage Juudas ja kuulutage Jeruusalemmas ning öelge: Puhuge maal sarve, hüüdke valjusti ja öelge: Tulge kokku ja läki kindlustatud linnadesse!
6Tõstke lipp Siioni poole, põgenege, ärge peatuge! Sest mina toon põhja poole õnnetuse ja suure hävingu.
7Lõvi tõuseb oma rägastikust ja rahvaste hävitaja asub teele, tuleb välja oma asupaigast tegema su maad tühjaks, su linnu elaniketa varemeiks.
8Seepärast rõivastuge kotiriidesse, kurtke ja kaevelge, sest Issanda vihalõõm ei ole meie pealt pöördunud.
9Ja sel päeval, ütleb Issand, kaob julgus kuningal ja vürstidel, preestrid lõdisevad ja prohvetid on hämmeldunud.
10Aga mina ütlesin: Oh, Issand Jumal! Sa oled seda rahvast ja Jeruusalemma hoopis petnud, öeldes: Teile tuleb rahu - kuid ometi ulatab mõõk elu ligi!
11Sel ajal öeldakse sellele rahvale ja Jeruusalemmale: Kuum tuul tuleb lagedailt küngastelt kõrbes mu rahva tütre poole, aga mitte tuulamiseks ega puhastamiseks.
12Tuul, mis selleks on liiga vali, tuleb minu tarbeks: nüüd kuulutan ka mina neile kohut.
13Vaata, ta tõuseb pilvede sarnaselt ja ta sõjavankrid on otsekui tuulispea; ta hobused on kotkaist kiiremad. Häda meile, sest me oleme kadunud!
14Pese oma süda kurjusest, Jeruusalemm, et sind saaks päästa; kui kaua sa lased viibida eneses nurjatuil mõtteil?
15Sest kisa kostab Daanist ja kuulutab õudust Efraimi mäestikust:
16"Teatage rahvaile, vaata, kuulutage Jeruusalemmale: Piirajad tulevad kaugelt maalt ja tõstavad sõjakisa Juuda linnade vastu."
17Need asuvad ta ümber otsekui väljavahid, sellepärast et ta on hakanud mulle vastu, ütleb Issand.
18Sinu tee ja sinu teod on seda sulle teinud; jah, sinu oma kurjuse pärast on see nii kibe, et ulatub su südameni.
Käesoleva peatüki toores emotsioon lõhub närve; inimesed ei ole harjunud kuulma ega väljendama taolisi tundeid ei avalikult ega isegi privaatselt. Jeremija süüdistab Jumalat valetamises ning oma rahva petmises ( s 10). Teises kohas asetab ta süü suuremas jaos väärpreestritele ja prohvetitele. Aga siin süüdistab ta otse Jumalat – kas polnud see Jumal andis tõotused, mis pani inimesed arvama, et Jeruusalemm on igaveseks kindlustatud? (2 Sm 7:16) Lõigu esimesed neli salmi kutsuvad üles südame muutumisele nii nagu ka 3.
peatükis.
Salmis 6 on viimane üleskutse Jeruusalemmale enese puhastamiseks – ometi jääb see tõhutuks. Nüüd jääb vaid oodata ähvardavat terrorit – osaliselt on seda juba põhjus-tagajärg seoste kaudu kirjeldatud – nt Juuda halva käitumise tagajärgi; kuid veelgi hirmutavamalt on seda kirjeldatud kui Jumala tulist viha ( s 8,26). Jeremija kasutatud metafoorid panevad mõtlema: tuli, lõvi, siroko, maavärin, vägistamine, mõrvad. Puuduvad ka igasugused spetsiifilised detailid, mis võimaldaksid põgeneda kuhugi ajalooliste küsimuste rägastikku. Selle asemel tuleb end sundida otsa vaatama kogu inimliku kurjuse reaalsust ning seda kuidas too kurjus võib hävitada loodu, paisates kogu meie maailma-loo tagurpidisele teekonnale (s 23).
Ka Uus Testament tunneb Jumala viha; siin ei ole tegu vaid Vana Testamendi „kättemaksuihaga“.
Jeremija väriseb ise selle väljavaate ees mida ta on sunnitud kirjeldama (s 19). Siinkohal tulevad meelde Jeesuse pisarad, kui ta nuttis Jeruusalemma pärast ning ka tema prohveteering – millest iga sõna sai lõpuni täidetud. Inimesed armastavad rääkida „prohveti teenistusest“. Mõnikord tundub et see piirdub vaid hukkamõistmise ja ülesandmisega ja võib-olla harval juhul ka ettekuulutustega. Tänase peatüki asesõnad viitavad selgelt, et prohvetiks olemine tähendab Jumala südamele ning ka Jumala rahvale väga lähedal viibimist. Ning see loeb viimselt kõige enam.
Selle kommentaari autor: Howard Peskett