„Oh, kui teie ässitajad laseksid end hoopis ära lõigata!“ ( s12) Pauluse keelekasutusest erinevais kirjades näeme, kui tõsiselt ta suhtub tõstatatud teemasse. Mõtle sellele hetkeks.
Kujutle end seisvat Jumala kohtu ees, lootes täiesti Jeesuse asendussurmale sinu pattude eest, kui korraga Jumal ütleb: „ Vabanda, aga sina valisid suhelda minuga läbi kuulekuse käsuseadusele, ning see tähendab et arvestada tuleb kogu Toorat, iga viimset kirjatähte sealt.“ Kes sellises lootusetus olukorras olla sooviks? Kes seal suudaks üldse seisma jääda? Ometi just see on lõpp kuhu seadusekuulekus viimselt meid viib, sest ütleb end lahti Kristuses lunastussurmast (s 2). Ning selle mürgine pärm rikub juba üsna varsti ära kogu taigna, jättes inimese ahelatesse.
Jumala tee on määratult palju parem. See on usaldus, mis ootab Vaimu läbi selle aulise pääste ilmumist, mis on tõotatud. Toora või mis tahes muud välised nõuded osutuvad siin täiesti mõttetuiks. Olen näinud perekondi kus lapsed on äärmiselt kuulekad, sest nad lihtsalt ei julge olla teistmoodi. Aga see ei ole see milline üks õige perekond olema peaks. Jumala perekonna keskmes asub usaldus Kristusesse mis väljendab end armastuses. Ja siit selle leiamegi.
Iga suhte aluseks on tõde, ning iga suhe on viimselt armastuse suhe. Juba Eedeni aias oli see inimese puudulik usaldus, millest sai alguse esimene sõnakuulmatus ning kõik selle jubedad viljad. Ning sellest alates on inimene ikka sama rada käinud. Usaldus aga on see mida Jumal kõigepealt ja eelkõige meilt ootab. Sest taolisest algusest saab tema kasvatada väga palju. Ja seda sõnumit ei ole võimalik ülerõhutada. Kõik need muud eriseadused ja määrused, isegi Vana Testamendi omad võivad näida väga vaimulikud, kohati ka abistavad. Kuid kui neile liiga palju tähendust omistatakse, siis osutuvad need elule Vaimus kui ka vabadusele milleks oleme kutsutud- surmavaiks.