Loe läbi alltoodud kirjakoht: Gl 5:16-26
Armastusest kui Vaimu viljast16Ma tahan öelda: Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid.
17Sest lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu, need on teineteise vastased, nii et teie ei saa teha seda, mida tahaksite.
18Kui aga Vaim juhib teid, siis te ei ole Seaduse all.
19Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus,
20ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised,
21kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane, mille eest ma teid hoiatan, nagu ma varemgi olen hoiatanud, et need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki.
22Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus,
23tasadus, enesevalitsus - millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.
24Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega.
25Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!
26Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad!
Kahtlemata oli tegu pakilise küsimusega: kui käsuseadust ei ole, mis siis veel kurja pidurdaks?! Paulus on sellest pakilisusest vägagi teadlik, kuid tahab kindel olla et iga uus käsuseaduse sisseseadmise katse saab lõplikult peatatud. Vastus pakilisele küsimusele aga on elu Vaimus – nii nagu Paulus sellele ka mitmel viisil juba viidanud on.
Kuna usaldusel on ääretult oluline roll, siis pole ime, et kristliku hoole keskmes on suhe. Ja et ühtegi suhet ei ole võimalik hoida ja arendada iseka eneseteenimise keskkonnas siis rõhutab ka Paulus sama mida Jeesus: me peame üksteist teenima armastuses (Mark 12:28–34). Aga pane tähele siin Pauluse vaatenurka! Mässuline autonoomsuse nõue mõjub meie suhetele hävitavalt; seksuaalne liberaalsus kasutab teisi lihtsalt ära; ebajumalakummardamise eesmärgiks on enese huvides manipuleerida nii Jumala kui kaasinimestega, ning viha ja kadedus rikub jumalanäolisuse tema loodud inimeses. Jumala viha selle kõige vastu ei ole uus. Ta saatis Juuda pagendusse vaatamata nende kallitele ehitustele ja imelisele jumalateenistusele, sest nad kohtlesid kaasinimest – ainukest kes on loodud Jumala näo järele – nagu kõntsa (Js 1:10–17). Juhtumi iroonia on kaalukas. Sageli keskendume ka meie vaid teise inimese isiklikele pattudele, kuid Jumal tuletab meile meelde, et keegi meist ei ole isoleeritud saar. Meie elud puudutavad paljude teiste elusid ning see on Jumala tähelepaneliku pilgu all.
Kuidas peaksime siis elama Vaimus? Kui oleme mõistnud et kogu me eksistents tõesti on ainuüksi sõltuv Jumala armust, siis kaob ka igasugune vajadus olukordi kontrollida. Jumala armastuse usaldamine teeb meid vabaks sisemisest ebakindlusest. Paulus teab ka meie vanade harjumuste poolt põhjustatud vastupanu ja pingeid. Kuid ka siin - kui õpime ära tundma Püha Vaimu märguandeid, mille suunaks on ikka ja alati kaasinimese ning Jumala armastamine; kui laseme Vaimul end juhtida - siis leiame midagi, mida käsuseadus iial ei suuda esile tuua: suurema Jeesuse sarnasuse, suurema jumalanäolisuse oma Looja tahte kohaselt. „Vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks.“ (Jr 31:33).
Selle kommentaari autor: Rick Watts