Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 9:14-33
Iisraeli valikust14Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi!
15Ta ju ütleb Moosesele:
"Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu."
16Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.
17Ütleb ju Pühakiri vaarao kohta:
"Just selleks olen ma sind üles äratanud, et sinu juures näidata oma väge, ja et minu nime kuulutataks kogu maal."
18Niisiis, ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab.
19Nüüd sa ütled mulle: "Mis ta siis enam ette heidab! Kes saab vastu panna tema tahtmisele?"
20Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: "Miks sa mu nõnda oled teinud?"
21Või kas pole potissepal meelevalda savi üle - valmistada samast segust üks nõu auliseks, teine aga autuks tarbeks?
22Eks Jumal, tahtes näidata oma viha ja teha tuntavaks oma väge, ole suure pikameelsusega talunud vihanõusid, mis olid valmistatud hukatuseks,
23ja teinud seda selleks, et ilmutada oma kirkuse rikkust armunõude vastu, mis ta oli juba enne valmistanud kirkuseks?
24Nende hulka on ta kutsunud meidki, mitte üksnes juutide, vaid ka paganate seast.
25Nõnda nagu ta ütleb ka Hoosea raamatus:
"Ma hüüan oma rahvaks teda, kes ei olnud minu rahvas, ja armsaks teda, kes ei olnud mulle armas.
26Ja siis sünnib selles paigas, kus neile öeldi: Teie pole minu rahvas!, et seal hüütakse neid elava Jumala poegadeks."
27Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta: "Kui Iisraeli laste arv oleks nagu mereliiv, siiski pääsevad neist vaid riismed,
28sest lõplikult ja kiiresti teeb Issand tõeks oma sõna maa peal."
29Ja nõnda on Jesaja ette öelnud: "Kui vägede Issand poleks meile jätnud seemet, siis oleksime olnud nagu Soodom ja saanud Gomorra sarnaseks."Iisrael ja Jumala õigus30Mis me siis ütleme? Seda, et paganad, kes õigust ei taotlenud, on õiguse kätte saanud, ent õiguse, mis tuleb usust.
31Aga Iisrael, kes taotles õigust Seaduse varal, ei ole Seaduseni ulatunud.
32Mispärast? Sellepärast, et nad ei lähtunud usust, vaid arvasid õigeks saavat tegudest. Nad komistasid vastu komistuskivi,
33nagu on kirjutatud:
"Ennäe, ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju, ja see, kes usub temasse, ei jää häbisse."
See kirjakoht võtab kokku esimese osa Pauluse väitest. Ta alustas sellega, et "Jumala sõna pole mitte kunagi vale." (9:6). Nüüd jätkab ta, et Jumal viib tõepoolest oma sõna täide siin maa peal (s 28, tsiteerib Js 10:22-23). Aga see sõna ei ole õnnistuse tõotus, millele Pauluse kaasmaalased juudid lootsid! See on Jumala kohtuotsus, tema sõna, mis kuulutab kohut Iisraelile pattude eest. Kasutades kahte tsitaati Jesajalt (10:22; 1:9), tuletab Paulus kaine realismiga meelde oma kaasaegsetele, et Jumal pole kunagi tõotanud Iisraelile ainult õnnistust: ta tõotas oma lepingus ka kohut patu üle.
Niisiis, Pauluse esimene vastus küsimusele Iisraeli uskmatuse kohta on: kui mõned juudid on langenud pattu ja on kohtu all, ei tähenda see veel, et Jumala sõna ei kehti Iisraeli kohta. Kaugel sellest.
Jumala lõplik eesmärk pole kohtumõistmine, vaid halastus: ilmutada oma kirkuse rikkust armualustele (s 23). Seepärast lükatakse kohtumõistmine edasi (s 22): Jumal tegutseb kannatlikkusega, andes aega evangeeliumi kuulutamiseks, nii et tema rahvaks saaks kutsuda nii juute kui paganaid (s 24-25). Tsiteerides Hs 1:10 ja 2:23 näitab Paulus, et ta näeb seda prohveteeringut täitumas koguduse lunastuses, mis koosneb nii juutidest kui paganatest.
Kas see on kõik? Kui ainult Jumala arm määrab, kas oleme päästetud või mitte, kuidas saab Jumal õiglaselt kohut mõista nende üle, kelle peale on ta otsustanud mitte halastada? See küsimus on esitatud salmis 19. Pauluse vastus on sama kui Jumala vastus Iiobile: kas sina saad mulle öelda, kuidas mina korraldan oma loomingut? Mõjuv argument siin on meie enda täielik laiduväärsus Jumala ees.
Selle kommentaari autor: Steve Motyer