Paulus kohtub siin jälle Iisraeli uskmatusega. See on hämmastav: paganad on äkki saanud „õigeks“ (s 30), see on läbi usu täielik lepingu osadus Iisraeli Jumalaga. Kuid see on tragöödia, et Iisrael ei hooli sellest.
Paulus teeb oma mõtetes pöörde salmis 31. Me ootame, et ta ütleb, et Iisraelil pole õnnestunud saavutada õigsust, selle asemel kirjutab ta, et nad ei järgi seadust. Ta teeb selle pöörde sellepärast, et tema peamine eesmärk on näidata Jumala sõna õigsust. Seadus tähendab Vana Testamenti ja see tähendab Iisraeli jaoks kogu Jumala sõna. Paulus väidab innukalt, et õigesti mõistetud seadus nõuab usku Jeesusesse. Kui juudid aga ei suuda temasse uskuda, siis ei järgi nad seadust.
Ta rõhutab seda eriti 10:4: Kristus on seaduse tipp, kõik, kes usuvad saavad temas õigeks. Siis kasutab ta Vana Testamendi kirjakohti näitamaks, et Jeesus pakub täpselt sedasama, mida seadus peaks meis tekitama – st õigsust, südame muutumist imelises uues suhtes Issandaga, mis põhineb usul. Juutide innukus Jumala suhtes (s 2), mis võtab seadust kui reeglite raamatut ja sõnakuulelikkust, kui võistlust, ei saa tegelikult seadusest aru.
See oluline mõte pärineb 5Ms 30:6-8. Lähtudes sellest, et sõnakuulelikkus peab algama armastusest (5Ms), ütleb Paulus, et seadus ongi see usk, mida me kuulutame. Ainult Jeesuses saavad tõeline usk ja tõeline sõnakuulelikkus tõeliseks! Evengeelium ja seadus räägivad ühel häälel, Jeesus on Jumala seaduse tipp.