Lõpetanud kirja peamise õpetusosa, jätkab Paulus isiklikemate teemadega oma kuulutstöös ning suhetes Rooma kristlastega. Seda jälgides saame üliväärtusliku võimaluse heita pilk Pauluse kuulutustööd ning erakordselt tundlikku juhtimisstiili mõjutavatele hoiakutele.
Paulus ei kõhkle kordagi teiste tööd kiitmast ja tunnustamast. Ta tunnustas Rooma kristlasi kui enesega võrdseid (vendi) ning tõi esile nende vaimulikku küpsuse (s 14). Need olid head, õiglased inimesed, kellel oli põhjalik arusaamine oma usust ning kes olid võimelised õpetama ning korrigeerima ka teisi kui vajadust oli.
Inimsuhetes oli Paulus diplomaat ja püüdis hoolega vältida kellegi eraellu tungimist (vt s 15,16). Ta ei olnud Rooma kogudust ei rajanud ega ka juhtinud ning peaaegu vabandas et julges neile üldse kirjutada. Ometi rajanedes oma apostellikule kutsumisele eriti paganmate heaks, julges ta ka rooma kogudusele meenutada evangeeliumi algtõdesid.
Paulusel oli enese rollist realistlik arusaamine. Otsekui preester aitab ta teistel saada ühendust Jumalaga. Jutlustades paganatele, edastab ta neile kõigepealt evangeeliumi sõnumi ning julgustab saama elavaks ohvriks Jumalale, kelle Vaim võib teha nad pühaks ning Jumalale vastuvõetavaks (s16).
Paulus ei kiitle oma tulemustega, sest mõistab et teda on kutsutud vaid sõnakuulmisele ning ustavusele, nagu sulane või instrument kellegi palju suurema kätes. Kõikides saavutustes viitas ta eelkõige Kristusele, kes tema läbi oli toiminud (s17-19a).
Paulus seadis oma teenimistööle piirid kuni oli täiesti veendunud et tema ülesanne on täidetud (s 19b-20). Kõik jõupingutused koondas ta esmastele läbimurretele, kindlaks määratud piirkonnas ega lubanud enesel vaevelda süütunde pärast kaugemate piirkondade pärast.