Kuulutus Rooma riigi idapoolsetel aladel on Pauluse jaoks lõppenud. Tema poolt rajatud kogudused kasvavad, seal käib aktiivne usuelu, kogudustes on tekkinud oma juhid. Enne Läände siirdumist tahab Paulus veel kord näha Jeruusalemma ja viia sinna kogudusele kogutud annetus.
Jeruusalemm on linn millega kohtumist paljud kristlased oma elus ootavad. Sellest jäävad mälestused võivad jõudu anda kogu hilisemaks eluks; kõndida tänavatel ja palvetada paikades, kus omal ajal Jeesus oma jüngritega viibis, on rohkem kui meeliülendav. On imetlusväärne kui sarnane on see mis kumab läbi Pauluse kirjaridadest sellega, mis ka tänapäeval on paljude kristlaste mõtetes.
Paulus aimab, et Jeruusalemmas võib tulla ka raskusi. Pagankristluse eest võitlejana ning endise variserina on ta pahanduseks ja ärrituseks paljudele, kes meelsasti näeksid tema hukkumist. Võimalikele raskustele aga vaatab Paulus talle ainuomasel viisil: ta kutsub kogudust üles tema eest palvetama. Jeruusalemma külastamine oleks nagu hingetõmme enne evangeeliumi kuulutamise järgmist etappi.