Loe läbi alltoodud kirjakoht: Joona 3:1-10
Niineve patukahetsus1Ja Joonale tuli teist korda Issanda sõna; ta ütles:
2"Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja pea sellele jutlus, nagu ma sind käsin!"
3Siis Joona võttis kätte ja läks Issanda sõna peale Niinevesse; Niineve oli suur linn Jumala ees: kolm päevateekonda.
4Ja Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva teed, ta hüüdis ja ütles: "Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!"5Ja Niineve mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed.
6Ja kui sõna sellest jõudis Niineve kuningani, tõusis too oma aujärjelt ja võttis mantli seljast, kattis ennast kotiriidega ja istus tuha peale.
7Siis ta laskis Niineves kuulutada ja öelda: "Kuninga ja tema ülikute käsul öeldakse: Inimesed ja loomad, veised, lambad ja kitsed ärgu söögu midagi, ärgu käigu karjas ja ärgu joogu vett,
8vaid nad katku endid kotiriidega, inimesed ja loomad, ja hüüdku võimsasti Jumala poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on!
9Kes teab, vahest Jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast, nii et me ei hukku."
10Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda.
Dr Alan Cole tavatses rääkida lugu ühest Hiina kristlasest naisest, kes väga tulemuslikult jutlustas teemal: „Kas sind on vaala kõhus valgendatud?“ Peale selle, et Joona saab teenimisse astudes võidmise asemel välja oksendatud, ei pööra lugu erilist tähelepanu Joona isiklikele tingimustele tol hetkel. Peaaegu märkamatult antakse Joonale teine võimalus ja ta kasutab seda. Aga siis tulevad taas üllatused: Niineve oli tohutu linn ning erinevalt kalast, täitis see kogu horisondi – seda mainitakse lausa 7 korda. Sellega võrreldes on Joona jutlus imekspandavalt lühike, ometi - terve linn pöördub nimetust kuningast enesest alates, kaasa arvatud isegi loomad. Kui tänapäeval peetkse ratsahobuseid konditsioneeriga varustatud hoonetes ning nad kannavad mantleid, ei peaks meile imelik tunduma ka see, et lehmad kandsid kotiriiet... Lõpuks Jumal „annab järele.“
Getostumine, terrorism ja sotsiaalne ebavõrdsus ohustavad suuri linnu tänapäeval. Kas mina suudaksin näha oma linna katusepiiri selles loos? Kas ma suudan ette kujutada selle vägivaldsust ( s 8 kasutatud sõna „hamas“ on tänapäeval ühe Palestiina islamistliku grupi nimeks) paindumas prohvetliku sõna väel? Kas suudan kujutleda inimesi uskuma hakkamas (s 5) ning võimsalt selle Jumala poole hüüdmas (s 8) keda nad enne vaevalt tundsid – kõige väiksemast kõige vanemani? See lugu ei rahulda mu uudishimu, samuti ei ole see jätnud ühtegi jälge Assüüria ajalookirjutusse. Selle asmele lõpeb peatükk meie jumalapildi avardamisega – viidates ühelt poolt Jumala tulisele vihale tema kohtumõistmises, teisalt tema armule , tema vankumatule pühendumisele halastuse ja õrnusega ja vastata meeleparandusele ning teha kõik uueks.
Selle kommentaari autor: Howard Peskett