Eilses tekstis, Mäejutluse algusosas, andis Jeesus uue arusaama Jumala suhtumisest inimesesse. Mitte ülbe ja enesega rahulolev, vaid tasane ja ennast vaimus vaesena tundev saab õnnistuse osaliseks.
Mäejutluse jätkudes pakub Jeesus oma jüngritele võimalust jätkata seda suurt misjonitööd inimeste päästmiseks, milleks ka Tema ise oli maailma tulnud. Ja Ta väljendab seda vastutust ja ülesannet nii, et see peaks igaühele arusaadav olema: Ta võrdleb oma järgijaid kahe lihtsa ja kõigile arusaadava asjaga - soola ja valgusega.
Olla sool iseenda jaoks on absurdne, soola otstarve on vältida roiskumist; samuti on tegu valgusega, mis kaotab oma mõtte, kui see samal ajal kinni katta. Absurdne on olla usklik iseenese pärast või olla kirik kiriku jaoks. Jeesus tuli maailma jaoks. Tema jüngrid annavad Tema tunnetuse valgust maailma. Loe, millist võrdlust kasutab selle kohta Paulus 2Kr 2:14, 15!
Niisiis tahab Jeesus meid vabastada isekast elust iseendale. Kas tasub kahetseda, et oled Issandale töötades ehk juba vanaks saanud, oma energia kulutanud, lasknud end kaastundest kaasa kiskuda võõra inimese probleemide puntrasse? Pigem rõõmusta, sest oled Jumala kaastööline selles maailmas! Rõõmusta, sest sinu palk on suur taevas!