Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 5:17-26
Jeesuse mäejutlus17Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.
18Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud.
19Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis.20Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!21Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla.
22Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: "Tola!", peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: "Sina jäle!", peab minema tulepõrgusse.23Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu,
24siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!
25Ole varmalt järeleandlik oma vastasele, kuni sa oled temaga teel, et sinu vastane sind ei annaks kohtuniku kätte ja kohtunik kohtuteenri kätte ja sind ei heidetaks vangi!
26Tõesti, ma ütlen sulle, sa ei pääse sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi veeringu.
Tänase kolmekuningapäeva kirjakoht räägib lepitusest ja ohvritoomisest. Mõelgem kolmele idamaa targale - kas ei tulnud nemadki Jeesust kummardama, et otsida lepitust ja tuua ohvreid? Nii nende matk kaugele Kaananimaale kui ka Jeesusele toodud annid olid ju ohver.
Jeesus räägib tänases tekstis leppimisest kui parimast vahendist tapmise ärahoidmiseks.
Tapmine on kuritegu. Juudidki püüdsid seda vältida. Tapmisele viib aga vihkamine; ja selleks et vältida kurbi tagajärgi, tuleks kohtulikult karistada mitte ainult pärast teo sooritamist, vaid isegi ennetavalt. Jeesus pakkus siin aga hoopis teise tee: Ta näitas, et tapmist võib ära hoida mitte karistamise, vaid leppimisega.
Lepitus on tähtsam kui ohver. Juutide õiguskoodeks õpetas, et tähtsaidki kohustusi võib ja tuleb tagaplaanile jätta veel tähtsamate kohustuste pärast. Nii on Jeesuse hinnangul tähtsam leppimine kui ohvrite toomine ajal, mil oma venda südames vihatakse.
Kuid kuidas leida jõudu leppimiseks? See küsimus tekib ju igaühel, kes on kunagi kellegi peale vihastanud. Viha, veel enam aga pikaajaline vihkamine, on ahelad, millest võime üle saada alles Jeesuse abiga (vt Jh 8:34, 36).
Salmid 25-26 on tark nõuanne igapäevases asjaajamises: kasulik on politseiga sõbralikult rääkida, et ta ei määraks liiga suurt trahvi; parem on tunnistada koolitunni alguses, et kodused ülesanded jäid tegemata, kui lasta hiljem halb hinna panna jne.
Pangem nüüd aga tähele: ka Jumalaga suheldes on tark pattudele andestust otsida veel siinpoolsuses, alles “elu” teed käies, et me ei peaks kahetsema viimses kohtus, kus ei ole enam andestuse võimalust.
Selle kommentaari autor: Ingmar Kurg