Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 1:10-16
Lõhed koguduses10Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus.
11Kuid Kloe pere, mu vennad, on mulle teie kohta teatanud, et teie seas on riidu.
12Ma räägin sellest, et igaüks teist ütleb: "Mina olen Pauluse poolel!" või: "Mina olen Apollose poolel!" või: "Mina olen Keefase poolel!" või: "Mina olen Kristuse poolel!"
13Kas Kristus on mitmeks jagatud?! Kas Paulus löödi risti teie eest? Või ristiti teid Pauluse nimesse?
14Ma tänan Jumalat, et ma ei ole teie seast kedagi ristinud peale Krispuse ja Gaiuse,
15nii et keegi ei saa öelda teid olevat ristitud minu nimesse.
16Siiski ma ristisin ka Stefanase pere; kedagi muud ei tea ma olevat ristinud.
Sarnaselt meiega omasid korintlased ustavat Jumalat (s 9) ja nad vajasid Teda. Endale märkamatult oli nende kogudus sattunud ohtu. Oli alanud koondumine erinevate juhtide ümber, näiteks mõned pooldasid Paulust, teised jälle Apollost. Oli ka julgeid, kes väitsid end Kristust järgivat (s 12), mida teised ei tegevat. Kogudust oli tabanud vaimulik pimedus. Kristuse rist polnud enam kesksel kohal (s 17). Hoopis tähtsamaks sai näiteks see, kes oli neid ristinud (s 13).
Kirik võib kergesti sattuda ohtlikku olukorda, ise seda märkamata. Pole tarvis enamat, kui veidi rahulolematust ja uhkust ning varsti oleme suures segaduses. Kas me ei pane tähele hoiatavaid märke? Kas oleme pööranud pilgu Jeesusest ja suunanud selle mõnele juhile või ideele?
Lahendus on meie käes: peame tegema leplikku koostööd (s 10). See ei tule kergelt, kuid ilma selleta ootab meid ees hukatus.
Selle kommentaari autor: Emlyn Williams