Eestpalved paljudes kogudustes sisaldavad harva enamat kui haigete ning surijate pärast palvetamine. Ja kuigi see on väga oluline, ütleb Paulus, et palvete fookus peaks olema oluliselt laiem meie eneste osaduskonnast. Samas ei ole need salmid õpikuks jumalateenistuse kohta kirikus. Oleks möödalask lugeda neid sel viisil. Pigem on need salmid sügav mõtisklus Jumala olemuse kohta.
Alusväiteks kõlab: “sest on üks Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus” (s 5). Jumal üksi on universaalne Issand. Ei ole kedagi teist. Ta ei ole mingi sugukondlik jumalus, kes suhtleb vaid ühe grupiga, ka ei kuulu Ta mingisse erilisse kogukonda. Ta pole ei juutide Jumal ega ka Lääne Jumal ning Ta ei ole ka uskkondlik Jumal. Samamoodi on vaid üks tee Tema tundmaõppimiseks ja see toimub Kristuse Jeesuse läbi. Sellest tulenevalt on ka Jumala suveräänsus, huvi ning hool universaalne. Ta ei piira oma armu üksikisiku või erilisele tööga mingis kindlas paigas. Tema eesmärgiks on “et kõik inimesed pääseksid” (s 4).
Ja siit järeldub, et ka meie oma palvetes ning tunnistamises peaksime olema palju arvaramad, tehes eestpalveid “kõigi inimeste eest” (s 1). Oma usukaaslasi ja vaimulikke kaastöölisi ei tohi hooletusse jätte, kuid samamoodi ei tohi me muutuda introvertselt sissepoole pöördunuiks. “Igaüks” - tähendab nt ka valitsejaid. Valitsejad keda Paulus tundis polnud kaugeltki kõik risiusu suhtes soodsalt meelestatud. Pigem väitsid nad end ise jumalad olevat. Ikkagi ütleb Paulus “plavetage nende eest” - sellepärast et nad mõjutavad paljusid inimesi (s 2).
Ehk on meie palved teinekord pinnapealsed ja kitsad seetõttu, et meie jumalapilt on liiga piiratud. Küllalt sageli taandame Jumala mingiks koduseks kaplaniks, kogu loodu Issanda asemel. Aga et Ta on ainus tõeline Jumal, peame ka meie palvetama kõikide inimeste eest.