Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jk 1:19-27
Sõna õigest kuulamisest19Teadke seda, mu armsad vennad! Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama.
20Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees.
21Seepärast pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.22Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid.
23Sest kui keegi sõna kuuleb, aga selle järgi ei tee, siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist.
24Ta vaatles ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli.
25Kes on aga kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija - see on õnnis oma tegemises.26Kui keegi arvab end Jumalat teenivat, oma keelt aga ei ohjelda, siis ta petab oma südant. Selline jumalateenistus on tühine.
27Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast maailma poolt määrimata.
Kus sõnu on palju, sealt ei puudu patt, aga kes talitseb oma keelt, on mõistlik (Õp 10:19).
Nende inimeste seas, kellele Jaakobus kirjutas, olid arvatavasti tõsised tülid (Jk 4:1,2). Kogu kiri käsitleb teemat, kuidas üksteisega läbi saada.
Koht kust alustada on kuulama õppimine. Kui tihti me teeme mõne rutaka otsuse teise isiku kohta, ilma et oleksime ära kuulanud kogu lugu või teist poolt (1Ms 39:19, 20). Kuidas kiiresti me teeme ennatlikke järeldusi! Kuidas me eelistame rääkida ja mitte kuulata! Keelest räägib Jaakobus rohkem kolmandas peatükis, kuid siin juhatab ta teema sisse, rääkides kuulamisest.
Kui on oluline kuulata teisi inimesi, kui palju rohkem peaksime siis kuulama Jumalat! Kreeka sõna mis tähendab "kuuletuma", koosneb kahest sõnast, mis tähendavad "all" ja "kuulama", ja Jaakobus ühendab need kaks ideed geniaalsesse analoogiasse, mida me tõenäoliselt ei unusta (s 23,24). Miks me siis leiame, et nii raske on tegutseda? Kas viivitamine on muutunud meie harjumuseks? Kas eelistame vaielda Jumalaga või otsida vabandusi? Kas me oleme lihtsalt loobunud? Kui tänane kirjakoht peeglisse vaatamisest toob meelde teatud aspekti meie elust, kas saad analüüsida, mis on algpõhjus meie soovimatusele kuuletuda?
Jeesus jutustab loo, mis on minu arvates väga lootustandev. See on lugu kahest pojast, keda isa palus töötada oma viinamäel (Mt 21:28-31). Üks ütles, et ta läheb, kuid ei läinud, teine keeldus alguses, kuid muutis siis oma meelt ja läks. Ka sinu ja minu jaoks pole liiga hilja teha seda, mida meil tuleb teha.
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson