2Ms on suurimaid lugusid vabanemisest, see kõlab ikka veel üksikisikute ja inimrühmade hinges, kes elavad Iisraelist ja Egiptusest isegi päris kaugel. Siin on meeldejäävad ja erakorralised pildid loodusest, mis aitas kaasa, et nurjata rõhujate vääramatut jõudu. Nii nagu Punane meri lõhenes, mis oli eksimatu märk Jumala väest ja eesmärgist, nii ka Jordani veevool peatus, et Jumala rahvas saaks jõe ületada (s 3, 5). Psalm lõpeb (s 8) Jumala hoole meenutamisega, mis pani kaljust vee voolama, kui inimesed olid janused (Js 3:5-17). Näeme, kuidas Jumala vägi tegutseb - vabastab kurjast ja hoiab nõrka - isegi kui inimesed virisevad ja on tänamatud. Jumal on eksimatu. Tegelikult ei ole vajadust salmis 2 Jumalat nimetada, nagu mõned Piibli tõlked teevad. (Sõna pole seal originaalis). Tegelikult on Psalmis kasutatud Jumala nime (Adonai, suveräänne Isand) lõpu poole, salmis 7. See on otsustav, piiramise hetk. Muidugi on see Issand - ainult tema, halastuse Jumal, Jaakobi Jumal, tegutseks niimoodi.
Võimsad pildid salmist 3 kuni 6 sellest, kuidas veed põgenevad ja mäed hüplevad nagu jäärad, ei kujuta pastoraalset idülli, vaid hirmunud karja kohtumist võõraga. Need pildid on joovastavad ja omamoodi naljkakad. Mitmekordsel lugemisel tabab meid aukartus nende määratute loodusjõudude ees, mis nii äkki võivad valla pääseda. Kristlasest luuletaja Jack Clemo meenutab meile, et Jeesus ei käskinud oma jüngritel alistuda loodusjõududele, kui nad jäid merel tormi kätte, ta käskis merel olla vaikne (Mk 4:39). Kogenud giidid ütlevad, et mägesid tuleb austada. Muidugi: mäed annavad meile aimu millestki, mis on palju suurem kui meie, miski, mis on kontrollimatu ja aukartustäratavalt võimas. Kuid isegi mäed tantsivad Jumala pilli järgi.
Loomulikult on see Issand (Jh 21:7). Kust peame oma mõtlemist revideerima, et märkaksime tema kohalolu ja toimimist kõikjal?