On ohtlik mitte teada millega au ei tule kaasa. Ajalugu õpetab meile, et kui inimene või rahvad võtavad Jumalale kuuluva au enesele, siis kutsuvad nad kaela kirjeldamatud kannatusd enesele ja teistele. Teise Maailmasõja keskmes asus - ja kas võime seda unustada?! - ühe rassi kultus kes soovis saada kogu au. Psalmist alustab tuues esile muutumatu tõe: kogu au kuulub Jumalale ja ainult Jumalale (s 1).
Edasi aga uurib psalmist erinevaid eneseaustamise sügavikke kuhu inimesed on langenud. Kollektiivne eneseaustamine toob kaasa vastuseisu Iisraeli Jumalale. Ja sellises seisundis olevate usklike kohta on kohane ning soovitav küsida” Kus on nende Jumal?”
Jumala pisendamine või talle väljakutsete esitamine on inimliku ülbuse tipp. Laulja näitab, et taolise ülbuse taga on ebajumalateenimine (s 3 - 8). Ebajumalateenistus mistahes vormis tähendab, et inimene pöörab selja oma Loojale. Ebajumalate teenimiseks tuleb lahti ütelda tõelisest Jumalast, isegi kui selle juures ei öelda ühtegi sõna. Sellepärat ütles ka Jeesus: “Te ei saa korraga teenida Jumalat ja mammonat” (Mt 6:24). Me muutume selle sarnaseks mida teenime (s 8). Ja kui me teenime midagi millel puudub kõne- nägemis-, kuulmis- ja tunnetusvõime, siis muutume ka ise vaimselt tundetuiks. Jumala põlgamine ning hülgamine on selle loomulik tagajärg.
Ülejäänud psalm, alates 9.salmist võib aga tuua suurt lohutust neile kes elame ajal mil püha naeruvääristamine ning jumaliku põlgamine on muutunud igapäevaseks. Asjaolu et teised Jumalat pilkavad ei tohiks aga meid panna Temasse usku kaotama. Jumal on meie varjupaik ja abimees; meil ei olegi kedagi teist. Jumal ei ole meid unustanud ning ta on ja jääb innukaks meid õnnistama (12). Aga et oleksime üldse võimelised tema õnnistusi vastu võtma peab meil temaga suhe olema. Rõõm ja nauding mida kogeme Teda ülistades on märk sellest, et meil see suhe temaga on, ning see on korras. (s 18).