Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 27
Taavet põgeneb vilistite juurde1Ja Taavet mõtles südames: "Ühel päeval saan ma ometi otsa Sauli käe läbi; mul ei ole tõesti paremat kui põgeneda vilistite maale, siis tüdineb Saul mind edaspidi otsimast kõigist Iisraeli paigust ja nõnda ma pääsen tema käest."
2Ja Taavet võttis kätte ja läks, tema ja kuussada meest, kes olid koos temaga, Gati kuninga Aakise, Maoki poja juurde.
3Ja Taavet jäi Aakise juurde Gatti, tema ja ta mehed, igaüks oma perega, Taavetil tema kaks naist: jisreellanna Ahinoam ja Abigail, karmellase Naabali naine.
4Kui Saulile teatati, et Taavet oli põgenenud Gatti, siis ta ei otsinud teda enam.5Ja Taavet ütles Aakisele: "Kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis lase anda mulle paik ühes lagendikulinnas, et ma seal võiksin elada. Sest miks peaks su sulane elama koos sinuga kuningalinnas?"
6Nii andis Aakis temale selsamal päeval Siklagi. Sellepärast on Siklag tänapäevani Juuda kuningate päralt.
7Ja aega, mis Taavet elas vilistite maal, oli aasta ja neli kuud.8Taavet läks siis oma meestega ja nad tungisid kallale gesurlastele, girslastele ja amalekkidele, sest need olid maa elanikud muistsest ajast, kuni Suuri teelahkmeni ja kuni Egiptusemaani.
9Ja Taavet hävitas maa ega jätnud elama ei meest ega naist; aga ta võttis lambad, kitsed, veised, eeslid, kaamelid ja riided, pöördus siis tagasi ja tuli Aakise juurde.
10Ja kui Aakis küsis: "Eks te teinud täna röövretke?", siis vastas Taavet: "Jah, Juuda Lõunamaale või Jerahmeeli Lõunamaale või keenlaste Lõunamaale."
11Taavet ei jätnud elama ei meest ega naist, et tuua neid Gatti, sest ta mõtles: "Muidu võiksid need meist jutustada ja öelda: Taavet tegi nõnda ja niisugune oli ta viis kogu selle aja, mil ta elas vilistite väljadel."
12Aga Aakis uskus Taavetit ja mõtles: "Ta on teinud ennast hoopis vastumeelseks oma rahva juures Iisraelis ja jääb igavesti mulle sulaseks."
Kui kõnetame iseendid, on oluline teha seda Jumala vaatenurgast ja täiesti ausalt, vastasel juhul võime langetada hävitavate tagajärgedega otsuseid. Hoolimata Taaveti hästi lõppenud kohtumisest Sauliga, või hoopis tänu sellele järgnenud pingelangusele - leiame esimeses salmis Taaveti pessimistlikus meeleolus, arutlemas viisil, mis kuidagi ei arvestanud Jumala varasemate tõotustega. Selle asemel et otsida Jumala juhtimist, teeb Taavet otsuse ise ennast kaitsma hakata ning see viib ta allakäiguspiraali, kompromissidesse ning viimaks pettusesse ning ta tõmbab enesega kaasa ka teised.
Olukorra iroonilisus väljendub selles, et Taavet põgeneb Gatti, Koljati sünnilinna - tabav meeldetuletus tema elu varasemast perioodist, mil ta esile tõusis kui Jumalast valitu, kel on määratud korda saata suuri asju. Huvitav on ka see, Taaveti elu sellest perioodist ei pärine mitte ükski psalm. Oma sisimas oli ta ikka veel iisraellane, kuid väliselt esitles end vilistide sõbrana. Et oma maskeeringut peita, pidi ta kogu aeg jälgi segama ning see läks talle maksma inimelu, tonnide viisi suitsukatet ja valesid, ning oma saatuse ja tõelise identiteedi mahasalgamise. Taavet suutis oma pettuse teha sedavõrd usutavaks, et Aakis tõesti uskus et ta on oma eelmise truudusvande täielikult murdnud. Taavet oli muutunud meheks, kes on viinud kogu oma aususe tõelise hävimise piirile.
Lihtne on jälgida, kuidas vaid üks otsus, mis pole olnud läbinisti aus, võib mõjutada kõiki järgnevaid otsuseid samal ja veel tõsisemal viisil. Taaveti vilets otsus selles olukorras võiks panna meidki sügavalt järele mõtlema, kuid samas innustama ka palvetama nende juhtide eest, kel võib tulla vastupandamatu kiusatus kaitsta nende kätte antud võimu kõikide vahenditega, eriti kui tundub et eesmärk pühitseb abinõu.
Selle kommentaari autor: John Harris