Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Näha tähendab uskuda

Laupäev, 19. November 2011

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 20:29-34

Jeesus teeb nägijaks kaks pimedat
29Ja Jeerikost välja minnes läks Jeesusega kaasa suur rahvahulk.
30Ja vaata, kaks pimedat istus tee ääres. Kui nad kuulsid, et Jeesus möödub, kisendasid nad: "Halasta meie peale, Issand, Taaveti Poeg!"
31Rahvahulk aga sõitles neid, et nad vaikiksid. Kuid nemad kisendasid veel rohkem: "Halasta meie peale, Issand, Taaveti Poeg!"
32Ja Jeesus seisatas, kutsus neid ja ütles: "Mida te tahate, et ma teile teeksin?"
33Nemad ütlesid talle: "Issand, et meie silmad avaneksid!"
34Jeesusel hakkas neist hale ja ta puudutas nende silmi. Ja kohe nägid nad jälle ning läksid temaga kaasa.

Issand Jeesus, ava mu silmad, ilmuta mulle tõde mis vabastab ning valgust mis paljastab kõik valed.

Jeeriko on viimane peatus enne Jeruusalemma, viimane sündmus enne Kristuse võidukat sisenemist linna. Ja sealne lugu keskendub pimedate meeste järelejätmatule palvele, mis annab Jeesusele imelise võimaluse esile tuua õiget suhtumist talle lähenemisel.
Vastupidiselt enese au otsivaile Jaakobusele ja Johannesele (s 21) hüüavad need mehed Jeesust, et ta vastaks nende suurimale vajadusele ja tooks muutuse nende ellu.
Väike aga tõelise usu seeme, saab uskumatu kasvujõu - vastandudes jüngrite isekusele ja rahvahulkade ükskõiksusele. Innukas ja järelejätmatu palve on ja jääb elava usu põhielemendiks.
See, et mehed kasutavad tiitleid “Issand” ja “Taaveti Poeg” - näitab samuti nende usu toetuspinda, ometi ei jäta Matteus meile mingit kahtlust et nende tervenemise ime sünnib peamiselt ja põhiliselt ikkagi Kristuse kaastundest (s 34). See siin on Inimese Poeg, kes elumuutva armu ja halastusega teenib kõiki põhjatus ahastuses olevaid inimesi.
“Taaveti Poeg” oli muutunud Messia tiitliks, sest tulenes Jumala tõotusest Taavetile, et tema sugupõlv ei lõpe. Kerjused võisid olla küll pimedad, kuid nad olid siiski “näinud”, et Jeesus on Jumala igavene Kuningas. Ja kui see on saanud selgeks, siis loomulik ja õige reaktsiooni ongi hüüda selle kuninga poole paludes armu ja halastust, ükskõik, mida ümbritsev rahvahulk sellest siis arvaks ( s 31).
Ja samamoodi on armulise Kuninga puhul loomulik sellise hüüde peale peatuda, ning täita hüüdjate palve oma armurohkuses, kinkides neile anni, mida mitte keegi teine ei oleks saanud anda! Mis ime siis, et need kellede silmad lahti läksid, teda ka järgima hakkasid!
See aga mida nad järgmiste päevade jooksul Jeruusalemmas oma vastavatud silmadega näha said,ei olnud midagi muud kui Taaveti Poja troonileasumine - läbi ohvrisurma, oma elu äraandmise kaastundest ja igatsusest - anda nägemine tagasi sellele pimedale maailmale. Kogemus, mille osaliseks pimedad olid saanud, oli kui ettetähenduslik ja näitlik pilt Jeesuse missiooni keskmest: halastusest mis teeb paljusid nägijaiks ning paneb Teda järgima.

Kuidas saaksin mina oma koguduses, töökohal, elus ja inimsuhetes veel paremini väljendada selle Kuninga kaastunnet ja armu?

Selle kommentaari autor: David Jackman