Variserid, põnevil Jeesuse võimest vaigistada oma oponente, võtavad üles teema, milles peaks väljenduma nende ülim arusaamine käsuõpetusest. Küsimus, mille nad esitavad, pole ainult teoreetiline, sest ka nende enda õpetajad teevad vahet olulistel ja vähemolulistel käskudel, ja isegi Jeesus viitab kaalukamatele käskudele. Kuna selle küsimuse mõte oli, kuidas teenida punkte oma kaasmaalaste silmis, võttis Jeesus asja tõsiselt, vastates sellele ühe oma meeldejäävama ütlusega.
Enamikul meist on arvatavasti kogemus, kui meid on rünnanud mitteusklikud, kes arvavad, et võivad kristluse maatasa teha naeruvääristamise, muljetavaldavate teadmiste ja kavalate väidetega. Küllap oleme kogenud, kuidas võtame sellisel juhul automaatselt kaitsepositsiooni. Jeesuse vastus variseridele näitab, kuidas saab sellistest vaidlustest puhtana välja tulla. Jeesus ei heitnud nende küsimust kõrvale, kuigi mõistis, et see esitati kiuslikult. Samuti ei olnud ta hirmul. Tasakaalukus neis keerulistes olukordades tuleb sellest, et oleme oma usus kindlad ja ausad enda vastu. Tihti on meie vastase jutus oma iva ning me peaksime püüdma seda mõista. Kuid me ei pea kartma, et vastuväited kisuvad maha Jumala kuningriigi. "Kaitsta Piiblit?", küsis Charles Spurgeon. "See on sama hea kui kaitsta lõvi." Jumalale on omane tõde, leidugu see Piiblis või teaduslaboratooriumis. Võibolla pole meie mõtlemine nii keeruline, et lahendada kõiki esilekerkivaid probleeme, kuid see peaks viima alandlikkusele, mitte üleolekule.
Seda kommentaari kirjutades kasutasin Googlet ja kurvastusega sattusin veebilehtedele, kus kristlased kaitsesid oma seisukohti mingis küsimuses, näidates samal ajal üles üpris vähe armastust, vaid hoopis isekust. Isegi kui meil pole Jeesuse debatioskusi ja meie argumendid läbi kukuvad, näitab meie tegelik elu, milline vägi on meie Päästjas.