Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sk 7:1-14
Valepaastumine on hukkamõistetav1Ja kuningas Daarjavese neljandal aastal tuli Issanda sõna Sakarjale üheksanda kuu, kislevikuu neljandal päeval.
2Peetel oli saatnud Sareseri ja Regem-Meleki oma meestega leevendama Issanda palet
3ja küsima preestreilt, kes olid vägede Issanda kojas, ja prohveteilt nõnda: "Kas ma pean viiendas kuus nutma ja paastuma, nagu ma nii palju aastaid olen teinud?"4Ja mulle tuli vägede Issanda sõna; ta ütles:
5"Räägi kogu maa rahvale ja preestreile ning ütle: Kui te olete paastunud ja kurtnud viiendas ja seitsmendas kuus need seitsekümmend aastat, kas te siis mulle olete paastunud?
6Ja kui te olete söönud ja joonud, eks te ole siis söönud ja joonud iseendile?
7Kas pole need samad sõnad, mis Issand kuulutas endiste prohvetite läbi, kui Jeruusalemm ja selle ümberkaudsed linnad elasid alles rahus ja Lõunamaa ja Madalmaa olid asustatud?"Pillutamise põhjuseks on sõnakuulmatus8Ja Issanda sõna tuli Sakarjale; ta ütles:
9"Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Mõistke kohut tões, osutage heldust ja halastust igaüks oma vennale!
10Ärge tehke liiga lesknaisele ja vaeslapsele, võõrale ja viletsale, ning ärge kavatsege südames üksteisele kurja!
11Aga nad tõrkusid tähele panemast ja tegid oma kaela kangeks ja kõrvad kurdiks kuulma.
12Ja nad tegid oma südame teemandi sarnaseks, et mitte kuulda Seadust ja sõnu, mis vägede Issand oli läkitanud oma Vaimuga endiste prohvetite läbi; seepärast tuli see vägede Issanda suur viha.
13Ja samuti kui mina hüüdsin ja nemad ei kuulnud, hüüavad nemad, aga mina ei kuule, ütleb vägede Issand.
14Ma puhusin nad laiali kõigi paganate juurde, keda nad ei tundnud, ja maa nende taga jäi tühjaks minejaist ja tulijaist. Nõnda muudeti ihaldatud maa kõrbeks."
Iisraellased olid pidanud 70 aastat meeleparanduse ja paastupäevi viiendas kuus. Viienda kuu kümnendal päeval hävitati Jeruusalemma tempel ning kuningapalee ning paast oli ühtlasi ka selle mälestusteenistus. Nüüd aga olid templi taastamistööd uuesti alanud ning prohvetilt päriti kas palve- ning paastumisetööga on lõpule jõutud.
Sakarja saab Issandalt sõna mis nn võistlejaid väga ei kiitnud “kas...te olete siis minule paastunud....eks te ole söönud ja joonud iseendile?” Kuulajaid manitsetakse, et nende kindlus ei saa rajaneda nende endi religioossete harjutuste sooritamises; prohveti kaudu küsitlejaile aga öeldakse kuidas tegelikult õige paastumine välja näeb. Öeldu meenutab paljuski Jesaja raamatus antud paastumise juhist: “Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad....teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud
ja purustada kõik ikked? Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?” (Js 58)
Kristus on inimesele Jumalast antud eeskuju eluks, kelle eesmärgiks tundub olevat, et armastus valitseks inimese suhet Jumalaga ning kaasinimesega. Kui Jumal ei oleks armastus, ei suudaks me sellise armastusenõudega elada. Just Kristuse tõttu, on armastus meile siin ja praegu kingitus vastuvõtmiseks ning edasjagamiseks. Armastuse puudus on patt ja selle ainus ravimisviis on Kristuse ligiolu. Aga Ta on siin ka praegu.
Selle kommentaari autor: Pekka Hiltunen