Meie ühiskond püüab sageli teha kõik võimaliku, et meie õudusunenäod ei saaks tõeks. Vajadus kaitsta end kõikvõimalike ohtude eest paneb inimesed ostma kindlustuspoliise, turvakaameraid ja häireseadmed, valitsusi aga üha enam tegelema hoolika järelevalve, igasuguste andmete kontrolli või inimeste jälgimisega. Laulik kirjeldab siin erinevaid võimalikke õnnetusi: haigus, sõda, salasepitsused, lõksud. Pidades silmas neid ja meie endi ettekujutatud õudusi, näib tõotus, et "kui sa teed Kõigekõrgema oma eluasemeks, siis häda ei ligine sulle" (s 9-10), hämmastav kaitse, mis on rohkem, kui oskame unistada.
Kuid see ei ole tõotus kaitse kohta, mis tuleks kuidagi ime läbi. Märka, kuidas asesõnad muutuvad - laulik räägib enda kogemusest, kuid seda tehes annab kinnituse, et nii võib ka kellegi teisega olla. Issand räägib psalmi lõpus (s 14-16) tähelepanuväärsete sõnadega "Ma olen su juures, kui sa oled kitsikuses" (s 15), mis meenutab tuntud laulu "Kui ma kõnnin surmavarju orus, ma ei karda kurja, sest sina oled minuga "(Psalm 23:4). See pole põgenemine meie elu katsumuste eest, vaid Jumala tõotus olla koos meiega, mis tähendab kaitset vaimselt halbade tagajärgede eest, isegi halvimatel aegadel.
Saatan kasutas salme 11 ja 12, et meelitada Jeesust hüppama sügavikku ja loota selle tõotuse peale (Mt 4:5–7). Aga "kunstlikult loodud kriis", et testida Jumala tõotusi, pole alandlik Jumala usaldamine. Me ei tohiks võtta rumalaid riske, muidu me ei suuda end või oma ühiskonda kaitsta ähvardavate katastroofide eest. Soov hoiduda kurjast on õige soov ja oluline osa ligimesearmastusest, ükskõik, kas kõne all on vara kindlustamine või valvelolek võimaliku terrorismiakti suhtes. Kuid me ei saa ja ei tohi olla halvatud terrori poolt: kui raskused tulevad, siis Issand tõotab tuua need, kes teda armastavad, ohutult läbi kõigest (s 14-16).