Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Jumala õiglus ja pühadus

Esmaspäev, 27. Veebruar 2012

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3Ms 20:1-27

Karistused kõlblusvastaste süütegude eest
1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2"Ütle Iisraeli lastele: Iga Iisraeli last või võõrast, kes asub Iisraelis, kes annab mõne oma lastest Moolokile, karistatagu surmaga; maa rahvas peab tema kividega surnuks viskama!
3Mina ise pööran oma palge selle mehe vastu ja hävitan tema ta rahva seast, sellepärast et ta on andnud oma lapse Moolokile, millega ta on roojastanud minu pühamut ja on teotanud minu püha nime.
4Kui maa rahvas niisuguse mehe puhul, kes annab oma lapse Moolokile, oma silmad tõesti kinni pigistab teda surmamata,
5siis pööran mina ise oma palge niisuguse mehe ja tema suguvõsa vastu ning hävitan nende rahva seast tema ja kõik, kes hoora viisil teda järgides on hoora viisil järginud Moolokit.6Kui keegi pöördub vaimude ja "teadjate" poole, järgides neid hoora viisil, siis pööran mina oma palge niisuguse inimese vastu ja hävitan tema ta rahva seast.
7Pühitsege endid ja olge pühad, sest mina olen Issand, teie Jumal!
8Pidage minu seadlusi ja tehke nende järgi! Mina olen Issand, kes teid pühitseb!9Kes iganes neab oma isa ja ema, seda karistatagu surmaga: ta on neednud oma isa ja ema, ta peal on veresüü!10Meest, kes abielu rikub abielunaisega, meest, kes abielu rikub oma ligimese naisega, abielurikkujat meest ja abielurikkujat naist karistatagu surmaga!
11Mees, kes magab oma isa naise juures, paljastab oma isa häbeme; neid mõlemaid karistatagu surmaga, nende peal on veresüü!
12Kui keegi magab oma miniaga, siis karistatagu mõlemaid surmaga; nad on teinud hirmsat asja, nende peal on veresüü!
13Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust; neid karistatagu surmaga, nende peal on veresüü!
14Kui keegi võtab naise koos ta emaga, siis on see häbitegu: tema ja need põletatagu tulega, et see häbitegu ei jääks teie sekka!
15Meest, kes ühtib loomaga, karistatagu surmaga ja loom tapetagu!
16Kui naine ligineb mõnele loomale, et sellega paarituda, siis tapa naine ja loom: neid karistatagu surmaga, nende peal on veresüü!
17Kui mees võtab oma õe, oma isa tütre või oma ema tütre ja vaatab tema häbet ja õde vaatab tema häbet, siis on see häbitegu ja nad hävitatagu oma rahva laste silma eest: ta on paljastanud oma õe häbeme, ta kandku oma patusüüd!
18Kui mees magab naise juures, kellel on kuuveri, ja paljastab tema häbeme, avab tema lätte ja naine paljastab oma verelätte, siis hävitatagu mõlemad oma rahva seast!
19Ära võta paljaks oma ema õe ja oma isa õe häbet, sest kes nõnda teeb, paljastab oma sugulase: nad kandku oma patusüüd!
20Kui mees magab oma lelle naise juures, siis ta on paljastanud oma lelle häbeme: nad kandku oma pattu, nad surgu lasteta!

"Ma värisen hirmust oma riigi pärast, kui mõtlen, et Jumal on õiglane." (Thomas Jefferson, USA riigimees ja kolmas president, 1743–1826). Püha Jumal, palun räägi minuga selle kirjakoha kaudu minu rahva vaimulikest vajadustest.

Tänase kirjakoha aluseks on Jumala õiglus, õigsus ja pühadus. Kui Iisrael sõlmis vabatahtlikult lepingu Issandaga, otsustas ta järgida eluviisi, mis peegeldab Jumala püha iseloomu (s 7,24,26). Kui ta ei suutnud pidada tema seadusi, teotas see Jumala nime (s 3). Õiglus nõuab tema iseloomu järgimist ja tema õigsus avalikku kaitsmist. See tähendas, et tema seaduse rikkumisele pidi järgnema karistus.
Tavaliselt inimesed vastutavad oma käitumise eest. Üheksa korda on siin öeldud "tema peal on veresüü" (s 9,11,12,13,16) või "ta kandku patusüüd" (s 17,19,20,27). Jumal ei jäta pattu tähelepanuta ega süüdistada teisi selle eest, mida meie teeme. Jumala väärtushinnangute kohaselt valede asjade kohta kasutatakse karme sõnu: jälestusväärne, kuri, häbiväärne, autu, rõve, jälk ja rüve. Patt ei ole naljaasi. Meie püha Jumal mõistab selle ja selle täideviijad hukka (s 3,6). Erinevalt ümbritsevatest riikidest peeti Iisraelis patte kaasinimeste vastu raskemaks kui varalisi rikkumisi. Üheteistkümnel on käesolevas peatükis kirjeldatud patud väärt surmanuhtlustele ja viiel juhul öeldakse, et Jumal ise hävitab nad. Niisugused karistused oleks kindlasti takistanud ülejäänud inimesi (s 5,17) ja aidanud puhastada maa patust (s 14,22). See pole lihtsalt omavoliline reaktsioon, vaid Jumala õiglus, mis soovis jalule seada hea ja õige, kui see rahvas, kelle seas ta oli otsustanud elada ja keda rohkesti õnnistada, oli tema olemust teotanud (s 24).
Jumal on õiglane ka täna. Me vastutame oma tegude eest ja patu tõttu oleme ära teeninud surmanuhtluse, kuid Jumala imeline kingitus on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas (Rm 6:23). Kas olete vastu võtnud selle kingi ja kas võtad vastu rikkalikke õnnistusi? Kui oled, kas siis on asju, mida pead tegema üksikisikuna kogudusena, et tuua õiglus rõhutud inimeste ellu sinu riigis või naaberriigis?

Mida Jumal ütleks sulle, kui oleksid kutsutud tema trooni ette aru andma, kas oled toiminud õiglaselt ja hoolinud rõhututest? Mõtle oma vastus hoolikalt läbi.

Selle kommentaari autor: Margaret Killingray